Mis on poliitiline korruptsioon?

Poliitiline korruptsioon on üldmõiste, mis viitab juhtudele, kus ametisse nimetatud või valitud valitsusametnikud, alates kohtunikest kuni seadusandjate ja politseini, ei järgi seadust õiglasel ja tasakaalustatud viisil. See võib hõlmata selliseid tegevusi nagu seadusandluse toetamine altkäemaksu andmise kaudu, soodsa või ebasoodsa kohtuliku ja õigusliku kohtlemise tagamine elanikkonna vähemuste valimiseks või muu võimu kuritarvitamine. Inimkonna ajalugu igat tüüpi valitsustes on näidanud mingil määral korruptsiooni. See tava on aga tavaliselt laiemalt levinud poliitilistes süsteemides, millel puuduvad loomulikud kontrollid ja tasakaalud võimu piiramiseks kohalikul ja riiklikul tasandil, näiteks diktatuurides ja totalitaarsetes režiimides.

Kõige ebastabiilsemad riigid on üldiselt need riigid, mille valitsusjuhtimine ja kontroll elanikkonna üle on halb majanduse, sõjalise või etnilise ebastabiilsuse tõttu. See toob sageli kaasa laiaulatusliku poliitilise korruptsiooni valitsusametnikes, kes saavutasid oma autoriteedi ja ametikohad esmajärjekorras küsitavate vahenditega ning kes ei pruugi esindada rahva tahet. Riigid, mis olid 2011. aasta seisuga ebaõnnestunud riikide indeksi esikohal, olid Somaalia, Zimbabwe ja Sudaan. Igal riigil on ainulaadsed asjaolud, mis viivad poliitilise korruptsioonini, kusjuures Somaalias on väga nõrk keskvalitsus, Zimbabwe seisab silmitsi tohutute majanduslike väljakutsetega ja Sudaan võitleb etnilise tüliga.

Riiklikud luureteenistused, nagu USA Luure Keskagentuur (CIA), uurivad regulaarselt korruptsiooni riigiti ja püüavad riike õiglaselt järjestada, kasutades universaalseid inimõiguste põhimõtteid. Nende hulka kuuluvad poliitilised vabadused ja kaitse, mida valitsused oma kodanikele pakuvad. Nimekirjad põhinevad põhilistel poliitilistel õigustel ja kodanikuvabadustel, mis pärast väljakujunemist minimeerivad poliitilist korruptsiooni, nagu politseikorruptsioon ja võimueliidi ebaaus valitsemine.

CIA riikide edetabel vabaduse taseme järgi 2011. aasta seisuga põhineb ausa valimisprotsessi poliitilistel õigustel, poliitilisel pluralismil ja elanikkonna osalemisel ning stabiilsel ja toimival valitsusel. See hõlmab ka kodanikuvabadusi, nagu sõna- ja veendumusvabadus, õigusriik ja üksikisikute õiguste kaitse, kasutavaid edetabeleid. 2011. aasta seisuga olid nimekirjas kõige rõhuvamad riigid Birma, Liibüa ja Põhja-Korea. Teised, keda peeti sageli süsteemse korruptsioonini viivate ebaausate poliitiliste süsteemide nimekirjas kõrgeks, olid Hiina, Kuuba ja Laos.

Korruptsioon kohalikes omavalitsustes on sageli näide sellest, et riigi valitsus on nõrk või on loobunud vastutusest oma kodanike ees, välja arvatud pealinnas ja suuremates linnades. Seda tüüpi poliitiline korruptsioon on pärit kauge mineviku impeeriumitest ja monarhiatest, kus valitsev poliitiline klass kasutas oma võimu ja rikkust ebasoodsas olukorras oleva kohaliku elanikkonna ärakasutamiseks. Sarnased asjaolud eksisteerivad tänapäevalgi paljudes arenguriikides, kus riigi loodusvarade rikkus suunatakse suures osas valitsevale klassile ning suurem osa elanikkonnast jäetakse tähelepanuta ja tähelepanuta. CIA World Factbook 2007. aasta seisuga loetles Kongo Demokraatliku Vabariigi kui näidet riigist, kus lokkav korruptsioon pangandussüsteemis ja kehv infrastruktuur muudavad selle maailma kõige ohtlikumaks elamiseks kuuendaks riigiks.

Poliitiline skandaal ei ole aga ainult vaeste rahvaste või rõhuvate režiimide valitsemisala. Paljudel arenenud demokraatiatel on ühel või teisel ajal olnud poliitiline masin, mis vohas korruptsioonist. Suured riigimehed, nagu Ühendkuningriigi Winston Churchill, tunnistasid, et poliitiline korruptsioon on inimlik seisund, mis tekib kõigis valitsemisvormides ja et üks parimaid viise selle minimeerimiseks on julgustada kõiki kodanikke valitsusprotsessis osalema. Poliitiline korruptsioon selle kõige põhilisemal kujul on riigiametniku tegu, mis eirab laiaulatuslikke avalikke huve, pöörates erilist tähelepanu kaaslaste ja mõttekaaslaste vajadustele. Selles mõttes on poliitiline korruptsioon trend, mille eest peavad kõik riigiametnikud oma igapäevaste tööülesannete täitmisel valvel olema.