Iiri renessanss, mida kirjeldatakse ka kui Iiri taassündi, keldi renessansi või keldi taassündi, oli 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse liikumine, mille eesmärk oli anda uus elu iiri ehk keldi traditsioonidele ja kultuurile. See periood algas tagasilöögina sadade aastate pikkusele Inglise domineerimisele ja seda saab jälgida Standish O’Grady raamatust History of Ireland: Heroic Period (1878). Iiri renessansi autorid püüdsid luua iseseisvat ja rahvuslikku iiri kirjandust, otsides ideid, süžeeliine ja sümboolikat keldi legendist.
Iiri renessansi ajal toimus tugev rahvuslik liikumine Iirimaa traditsioonilise keele gaeli keele säilitamise suunas. Iiri renessansiajastu kirjanikud toetasid seda ideed enamasti, kuid hoolimata nendest poliitilistest eesmärkidest kirjutasid nad oma iiri lood, näidendid ja luule inglise keeles.
Kuigi Iiri renessansiajastu peamised pakkumised olid kirjanduslikud, toimusid edusammud ka muusikas, käsitöös, riietuses ja kunstis, mis edendasid rahvuslikku identiteeti. Sel perioodil olid tikandid, metallikujundus, ehted, puidutöötlemine, kivitööstus ja kangad omanäolise keldi stiili osad, mis püsivad tänapäevani.
Märkimisväärsed autorid, keda selle perioodiga seostatakse, on luuletaja William Butler Yeats, näitekirjanik, luuletaja ja kirjanik JM Synge, dramaturg ja folklorist Lady Gregory (Isabella Augusta) ning maalikunstnik, kriitik ja poeet AE (George W. Russell). James Joyce, kes ei olnud liikumise ametlik liige ja tegelikult naeruvääristas natsionalistlikke liikumisi, on samuti rühmitatud nende autoritega, sest ta kirjutas peamiselt Iiri teemadel. Üks liikumise kuulsamaid kirjandustegelasi oli William Butler Yeats, kes võitis 1923. aastal Nobeli kirjandusauhinna. Teda autasustati auhinnaga luule kirjutamise eest, mis andis “väljenduse terve rahva vaimule”.
Lisaks Yeatsi luulele on selle perioodi kuulsaimateks kirjandusteks JM Synge’i “The Playboy of the Western World”, James Joyce’i “Dublinlased” ja Lady Gregory “Cuchulain of Muirthemne”.
Lisaks püüdlustele tühistada inglaste rõhumist, püüdis Iiri renessansiliikumine luua institutsioone, mis oleksid võrdsed või ületaksid Inglismaal leiduvaid institutsioone. Selle tulemusena asutati sel perioodil Iiri kirjandusteater, Iiri Rahvuslik Kirjandusühing ja Abbey Teater, kus asusid Iiri Rahvusteatri Selts.