Välispoliitika määrab, kuidas riik käitub teiste riikide suhtes poliitiliselt, sotsiaalselt, majanduslikult ja sõjaliselt ning mõnevõrra vähemal määral, kuidas ta käitub valitsusväliste osalejate suhtes. Välispoliitikat võib nimetada ka rahvusvaheliste suhete poliitikaks või lihtsalt diplomaatiaks. Näib tõenäoline, et välispoliitika on mingil kujul kehtinud inimkonna algusaegadest Aafrika tasandikel, mil suured hõimud arvatavasti aeg-ajalt suhtlesid, ilma et nad oleks võtnud kõikehõlmavat sõda. Tänapäeval tegelevad välispoliitikaga välisministrid, suursaadikud ja/või välisminister (USA-s).
Kuigi välispoliitika on alati olnud oluline, kehtib see eriti tänapäeval, mil lennureisid muudavad maailma väiksemaks ja omavahel seotuks ning võimsad relvad muudavad diplomaatilise kokkuvarisemise ohu veelgi kohutavamaks. Paljud selle valdkonna mõtlejad panid moodsa välispoliitika ja riigimehelikkuse alguse 17. sajandi alguse Prantsusmaa riigimehe kardinal Richelieu’le. Richelieu sai kuulsaks Prantsuse võimu kindlustamisega, Prantsusmaa muutmisega esimeste suurriikide hulka ning tüliga Habsburgide dünastiaga, mis valitses nii Austrias kui ka Hispaanias. Ta käskis kõik väiksema aadli ja feodaalide lossid maatasa teha, muutes Prantsusmaa autoritasu võimsamaks kui kunagi varem.
Richelieust möödunud 400 aastat on iseloomustanud intensiivne välispoliitiline suhtlus ja läbirääkimised maailma võimsaimate riikide vahel, eriti Euroopa riikide vahel, kus maailma võim oli tsentraliseeritud kuni 20. sajandi keskpaigani, mil sellised riigid nagu Ameerika ja Hiina said oma võimu. Oluline verstapost välispoliitikas ja rahvusvahelistes suhetes saabus 1919. aastal, kui I maailmasõda jõudis lõpule Versailles’ lepinguga (mis vihastas sakslasi II maailmasõda alustama) ja asutati Rahvasteliit. Rahvasteliit oli esimene tõeline rahvusvaheline riikide organisatsioon ja tänapäevase ÜRO eelkäija.
Tänapäeval edastatakse palju ametlikke avaldusi ja välispoliitilisi meetmeid ÜRO kaudu, mis toimib pigem rahvusvahelise foorumi kui ühtse poliitilise organina. Välispoliitikas on palju mõtlejaid, kes kas toetavad Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, nimetades seda sammuks ühtsema ja tsiviliseerituma maailma poole, või lükkavad selle tagasi, nimetades seda kasutuks traadiks. ÜRO kõige olulisem organ on Julgeolekunõukogu, juhatus, kuhu kuuluvad USA, Ühendkuningriik, Venemaa, Hiina ja Prantsusmaa. Teised riigid on seda meiki kritiseerinud, kuna see kujutab endast lihtsalt Teise maailmasõja võitjaid ega peegelda tegelikult rahvusvahelist tahet. Sellegipoolest saab ÜRO Julgeolekunõukogu märkimisväärset tähelepanu ja ajakirjandust ning kuigi tema mõju maailma sündmustele pole piiramatu, on see kindlasti tugev.