Teljeriigid olid Teises maailmasõjas kolm peamist sõdijat: Itaalia, Saksamaa ja Jaapan. Nendega liitusid korraks ka mitmed teised riigid ja Itaalia lahkus sõja lõpupoole alliansist. Üheskoos suutsid need võimud võtta kontrolli alla suure hulga maad ja muid ressursse, kuni nad 1945. aastal lüüa said.
Mõiste “teljeriigid” võttis tegelikult kasutusele fašistliku Itaalia juht Benito Mussolini 1936. aastal, kui Itaalia ja Natsi-Saksamaa sõlmisid sõpruspakti. Mussolini uhkustas, et Saksamaa ja Itaalia saavad teljeks, mille ümber ülejäänud Euroopa on sunnitud tiirlema. 1939. aastal sõlmisid kaks riiki kokkuleppe terasepaktiga ja 1940. aastal allkirjastasid nad ametliku lepingu, kolmepoolse pakti, mis hõlmas ka keiserlikku Jaapanit.
Mitmed riigid ühinesid teljega, sageli surve all, sealhulgas Ungari, Rumeenia, Slovakkia, Bulgaaria, Horvaatia, Tai ja Jugoslaavia. Liit tugevdas end ka mitmesuguste nukuriikidega: eriti keiserlikul Jaapanil oli palju selliseid riike, mis varem kontrollisid suurt osa Kagu-Aasiast, sealhulgas valitsused Mandžukos, Birmas, Vietnamis ja Sise-Mongoolias.
Iraak ja Soome tegid mõlemad koostööd teljeriikidega, pakkudes ressursse, maad ja teadmisi, kuigi ametlikke lepinguid nad alla ei kirjutanud. Ka teised riigid tegid erineval määral koostööd, sealhulgas okupeeritud Prantsusmaa, Portugal, Hispaania ja Taani. Pärast sõda jäi nende riikide koostöö ulatus mõnikord ebaselgeks ja sai sageli vaidlusi tekitavaks teemaks.
Teljeriikide vastasteks olid liitlasriigid: USA, Suurbritannia ja Nõukogude Liit, keda abistasid mitmed teised riigid, sealhulgas Austraalia, Kanada, Norra, Belgia ja mitmed Lõuna-Ameerika riigid.
Paljud inimesed peavad telge kurjuse kehastuseks, osutades liidu nimel toime pandud sõjakuritegudele ning kolme suure liikme ilmselgele võimu- ja ressursside ihale. 2002. aastal mängis tollane president George Bush tugevalt seoseid teljega, kui nimetas Põhja-Korea, Iraagi ja Iraani kurjuse teljeks, viidates nende seotusele terroristliku tegevusega.