Kanüül on painduv toru, mille saab kehasse sisestada. Meditsiiniliseks kasutamiseks on 11 erinevat tüüpi kanüüli. Kõige sagedamini kasutatakse intravenoosset ja ninakanüüli.
Intravenoosset kanüüli kasutatakse selleks, et anda meditsiinitöötajatele juurdepääs patsiendi veeni vedeliku väljavõtmiseks või ravimi või muude vedelike sisestamiseks. Seda nimetatakse tavaliselt IV-ks. Tavaliselt kaetakse intravenoosne kanüül trokaari ehk nõelaga, mille abil luuakse kehasse ava, mille kaudu toru keeratakse.
IV sisestamiseks asetab meditsiinitöötaja esmalt patsiendi käe ümber žguti, et hoida käes verd. Kui käte ja käsivarre veenid on täis, puhastab ta süstekoha ümbruse ja sisestab trokaari täisveeni. Enne nõela eemaldamist lükatakse kanüül üle nõela ja veeni ning toru kinnitatakse meditsiinilise teibiga naha külge.
IV sisestamisel võib tekkida neli peamist tüsistust. Hematoom on verevalumid, mis tekivad toru halva paigutuse tagajärjel. Infiltratsioon on see, mis juhtub siis, kui toru sisestatakse naha alla, kuid mitte veeni. Emboolia tekib siis, kui õhk liigub mööda toru veeni või kui tükk kanüülist puruneb ja liigub mööda vereringet. Flebiit on toru hoidva veeni põletik.
Ninakanüüli kasutatakse madala hapnikusisalduse tarnimiseks patsiendile, kes vajab täiendavat hapnikku. Selle ühes otsas on hobuserauakujuline ots, mis sisestatakse patsiendi ninna, ja painduv riba, mis on kinnitatud ümber patsiendi pea, et hoida kanüüli paigal. Toru teine ots on kinnitatud paagi või muud tüüpi hapniku kohaletoimetamise süsteemi külge. Enne kui patsiendile antakse ninakanüül, kontrollitakse tema elutähtsaid funktsioone. Teda jälgitakse hapniku saamise ajal, et veenduda, et ta tunneb end mugavalt ja kas hapnikutase tema kehas tõuseb.
Ninakanüüli kandmisega kaasneb vähe tüsistusi ja kõrvaltoimeid. Hapnikuvoolu tõttu võib patsientidel tekkida nina kuivus. Ninakanüülid pole mõeldud ainult patsientidele. Neid kasutavad ka lendurid, kes vajavad suurel kõrgusel lennates lisahapnikku.