Adaptiivne suhtlus on suhtlusvorm, mis on kohandatud kellegi vajadustele ja võimetele. Selle eesmärk on anda inimestele võimalus teistega suhelda isegi siis, kui nad ei saa suulises suhtluses osaleda. Kuigi paljud inimesed tunnevad kõnesuhtlust kõige paremini ja tunnevad end sellest kõige paremini, on mitmeid põhjuseid, miks see ei ole alati võimalik, sealhulgas kognitiivsed häired, kaasasündinud seisundid, ajuvigastused ja nii edasi. Inimestele adaptiivse suhtluse pakkumine võib anda neile jõudu ja anda neile iseseisvustunde.
Üks adaptiivse suhtluse vorme, mida inimesed võivad tunda, on viipekeel, mida kasutavad kurdid, vaegkuuljad või kõnevõimetud inimesed. Viipekeelt kasutavad ka kõnepuudega inimesed, näiteks insuldiohvrid, kellel on probleeme kõnega, ning see võib samuti olla osa kognitiivsete häiretega inimeste kasutatavast suhtlussüsteemist. Näiteks võib keegi, kellel on arenguhäired, integreerida märgi oma suhtlusmeetodisse.
Muud adaptiivse suhtluse vormid hõlmavad arvutiprogramme, millega inimesed saavad suhelda. Näiteks vestlemine on seda tüüpi suhtluse vorm, nagu ka arvutiprogrammid, mida saab kasutada elektrooniliste häälte genereerimiseks, või programmid, mis on olemuselt visuaalsed, võimaldades kasutajatel valida suhtlemiseks mõeldud kontseptsioone esindavaid pilte. Samuti saab sel viisil kasutada suhtlusraamatuid, kirjatahvleid ja nii edasi.
Kirjaoskamatute või kirjaoskamatute inimeste jaoks võib kohanduv suhtlus olla üsna väärtuslik. See suhtlusvorm on abiks ka kognitiivsete erinevustega inimestele, kellel võib suuline suhtlus raskesti mõistetav, masendav või piirav. Inimesed võivad välja töötada ka oma suhtlussüsteemid, töötades koos pereliikmete, sõprade ja abistajatega, et töötada välja neile mugav süsteem. Süsteemid võivad hõlmata füüsilisi žeste, viipekeelt, joonistamist, piltidele osutamist ja paljusid muid tehnikaid.
Adaptiivse suhtluse õppimine võib mõnikord olla keeruline inimestele, kes on harjunud suulise suhtlusega. See võib olla raske inimestele, kes töötavad välja suhtlemismeetodit vigastuste ja muude kõnet takistavate probleemide kompenseerimiseks, ning inimestele, kes töötavad adaptiivset suhtlust kasutavate inimeste hooldajatena. Oluline on meeles pidada, et süsteemi saab kohandada nii, et see vastaks üksikisiku vajadustele ja et sidesüsteemi loomiseks aja võtmine võib avada uksi inimestele, kellel on probleeme suhtlemisega. Ajalooliselt olid inimesed, kes ei osanud või ei tahtnud rääkida, sageli ühiskonnast kõrvale tõrjutud, kuid adaptiivse suhtluse uuringud on näidanud, et suhtlussüsteemi olemasolul püüab enamik inimesi vähemalt suhelda.