Intramuskulaarsed süstekohad on kohad kehal, mis on tunnistatud sobivaks intramuskulaarseks süstimiseks. Seda tüüpi süstid hõlmavad ravimite manustamist lihase keskele. Lihast varustavad veresooned jaotavad ravimi kogu kehas, võimaldades sellel süstekohast hajuda. Mitmeid ravimeid saab nii haiglas kui ka koduses keskkonnas kohale toimetada ning süstimistehnika on suhteliselt lihtne.
Selleks, et intramuskulaarne süst oleks tõhus ja ohutu, peab lihas või lihasrühm olema piisavalt suur ning närvid ja peamised veresooned peavad olema isoleeritud, et nõel ei saaks neid tabada. See piirkond ei saa olla valulik ja patsiendil ei tohi olla teatud haigusseisundeid, nagu hüübimishäired, mis võivad pärast süstimist põhjustada tüsistusi. Eelistatakse ka selliseid meetodeid nagu suukaudne manustamine, kui need on patsientidele ja hooldusteenuste osutajatele kättesaadavad.
Intramuskulaarsete süstekohtadena kasutatakse tavaliselt nelja peamist kehakohta. Esimene on õlavarre deltalihas. See süstekoht on populaarne, kuna sellele on lihtne juurde pääseda ja patsiendid saavad selle ilma suuremate probleemideta varruka üles kerides paljastada. See koht võib aga olla keeruline, kuna see asub suure närvi lähedal ja kogenematu administraator võib nõela valesti asetada ja patsiendi ohtu seada.
Teised intramuskulaarsed süstekohad asuvad alakehas. Üks võimalus on gluteus medius istmikul, nagu ka vastus lateralis reie piirkonnas ja ventrogluteaalne intramuskulaarne süstekoht puusas. Süstekohti valides peavad tervishoiutöötajad silmas patsiendi üldist tervislikku seisundit, manustatava ravimi tüüpi, saadaolevate kohtade välimust ja seda, kui lihtne on süstida.
Üks intramuskulaarsete süstekohtade kasutamise eelis on see, et lihased võivad imenduda suures koguses ravimit. Jaotuskiirus on samuti suhteliselt kiire, kuigi aeglasem kui otsene vereringesse sattumine, mis võib olla eeliseks, kui arst ei soovi, et ravim kellegi süsteemi üle ujutaks. Puudused võivad hõlmata fibroidide ja muude probleemide tekkimise ohtu pärast korduvat süstimist ning nõela valesti asetamise ja patsiendi vigastamise ohtu. Intramuskulaarsete süstide õppimine nõuab ka veidi rohkem koolitust kui subkutaansed süstid (nt insuliini süstimiseks kasutatavad süstid).