Jalalangus, mida nimetatakse ka langevaks jalaks, on seisund, mille korral jalalihased ei suuda jalga pahkluu juures tõhusalt tõsta, põhjustades kõndimisel raskusi. Haigestunud isik peab tõstma oma jala kõrgele, et varbad saaksid maapinnast puhastada. Kui selle seisundi põhjustab surve jalalihaseid kontrollivatele närvidele või põlvevigastus, võib see olla ajutine. Siiski võivad närvikahjustused ja mitmed meditsiinilised häired põhjustada selle seisundi püsivaks muutumist.
Märgid
Kõige ilmsem märk jala kukkumisest on varbad, mis osutavad kehast eemale, kui jalg on lõdvestunud. Inimesel võib olla raskusi kõndimisega, varvaste hõõrumisega ja sageli haige jala otsa komistamisega. Püüdes sellest üle saada, võib ta põlved kõrgemale tõsta, nii et on väiksem võimalus varvaste taha komistada; seda iseloomulikku liikumist tuntakse sammuna. Kõndides võib ta iga sammuga ka jala maha lüüa.
Mõned inimesed kogevad kipitust või tuimust jalas ja pahkluus. Selle põhjuseks võib olla konkreetne kõndimisviis või see võib olla seotud haigusseisundi algpõhjusega. Jalad ja jalad võivad samuti tunda nõrkust. Jalalaba kukkumine võib mõjutada mõlemat jalga, kuid sagedamini kogetakse seda ainult ühel.
Põhjustab
Kõige tavalisem põhjus on peroneaalnärvi vigastus sääre ülaosas põlve taga. See närv annab tunde ja liikumise jala esi- ja küljele, samuti jala ülaosale. Kui see surutakse kokku (seisund, mida nimetatakse peroneaalseks närvihalvatuseks), ei pruugi see enam toetada eesmist sääreluu lihast, mis tõstab jalga. Närvi kahjustusi võib põhjustada ka põlveoperatsioon.
Seljaprobleemid võivad mõjutada ka jalgade närve. Seljaaju alumise närvikimbu, mida nimetatakse cauda equine’iks, kokkusurumine võib põhjustada selle seisundi, nagu ka lülisamba luid eraldavate ketaste kahjustus. Kuna seljaaju närvid läbivad jalgadele jõudes puusad ja reied, võib nende kehaosade kahjustamine põhjustada ka jalgade kukkumist. Väikesel protsendil juhtudest võib puusaliigese asendusoperatsioon põhjustada ajutisi või püsivaid kahjustusi närvidele, mis teenindavad jalgu ja jalgu. Probleeme võib põhjustada ka pikaajaline surve jalgade närvidele, mis juhtub mõnel ratastoolis või voodis istuva patsiendiga.
Jalade kukkumist võivad põhjustada ka aju ja selgroogu mõjutavad häired, nagu hulgiskleroos, tserebraalparalüüs ja amüotroofiline lateraalskleroos (ALS) või Lou Gehrigi tõbi. Need häired põhjustavad sageli liikumisprobleeme ja lihasnõrkust. Perifeersete närvide häired, nagu Charcot-Marie Toothi tõbi, hõlmavad tavaliselt äärmuslike närvide (eriti jalgade) kahjustusi ning võivad põhjustada tuimust, lihasnõrkust ja tasakaaluprobleeme ning jalgade kukkumist. Lihashäired, nagu lihasdüstroofia, võivad põhjustada progresseeruvat nõrkust, sealhulgas kõndimisraskusi.
Diagnoos
Jalade kukkumise diagnoosimiseks kogub tervishoiutöötaja täielikku haiguslugu, sealhulgas teavet vanemate või teiste pereliikmete kohta, kellel võis olla samuti jalaprobleeme. Ta hindab patsiendi sümptomeid, sealhulgas jala või labajala tuimust ja kipitust. Magnetresonantstomograafiat (MRI) ja muid röntgeniuuringuid võib kasutada selleks, et näha, kas peroneaalnärvi või seljaaju võib mõjutada füüsilisi kõrvalekaldeid. Närvi aktiivsuse mõõtmiseks, et määrata kahjustuse täpne piirkond, võib läbi viia ka elektromüogrammi (EMG). Kui kahtlustatakse neuromuskulaarset häiret, võidakse teha ka lihasbiopsia ja/või aju MRT.
Riskifaktorid
On mõned tegurid, mis võivad suurendada tõenäosust, et kellelgi tekib jalgade kukkumine. Inimestel, kes ristavad jalad põlves, on see probleem tõenäolisem, nagu ka neil, kellel on sääre ortopeediline kips, mis peatub põlve all; mõlemal juhul avaldatakse peroneaalnärvile lisarõhku, mis võib põhjustada selle põletikku või kokkusurumist. Närvikahjustused on võimalikud ka puusa- või põlveliigese operatsioonide korral.
Neuromuskulaarsed häired on sageli geneetilised. Kui inimesel on mõnel pereliikmel jalalaba kukkumine, mis on põhjustatud mõnest muust häirest, on see ka tal suurem tõenäosus. Mõnede haiguste, näiteks hulgiskleroosi põhjuseid, mis seda haigusseisundit põhjustada võivad, ei mõisteta täielikult.
Ravi
Spetsiaalseid jalatseid ja rihmasid saab kasutada pahkluu loomuliku liikumise jäljendamiseks patsientidel, kellel on kas ajutine või püsiv jalalangus. Ankle-foot ortoos (AFO) on tugi, mis toetab hüppeliigest ning hoiab seda ja jalga õiges asendis. Patsiendid saavad kasu ka füsioteraapiast; teatud harjutused, sealhulgas venitused, aitavad tugevdada jalalihaseid, hoiavad ära kanna jäikust ja parandavad kõnnakut, säilitades liikumisulatuse.
Juhtudel, kui jala kukkumise põhjuseks on aju- või seljaajuprobleem, võib abi olla ka närvi elektrilisest stimulatsioonist. Põlve all saab kanda spetsiaalseid seadmeid, mis tajuvad, millal inimene sammu astub, ning stimuleerivad jala- ja labajalalihast varbaid sobivalt tõstma. See seade ei tööta inimestele, kellel on probleeme jalgade närvidega.
Kui peroneaalne närv on vigastatud, peaksid patsiendid taastumisvõimaluste parandamiseks kohe ravi otsima. Kui närv on kokku surutud, võib surve leevendamiseks olla võimalik operatsioon. Mõnel juhul võib olla isegi võimalik närv teisest kehaosast üle kanda või siirdada, et piirkonda parandada ning paremat enesetunnet ja liikumist võimaldada.
Samuti on kirurgil võimalik pahkluu või labajala luud omavahel kokku sulatada, et patsiendil oleks lihtsam kõndida. Tavaliselt piirab see pahkluu liikumist, kuid paljud patsiendid suudavad seda kompenseerida ja normaalsemalt kõndida.