Karja mentaliteet on nähtus, kus üksikud rahvahulga liikmed õõnestavad oma tahet massi tajutavale ühtsele tahtele. Bioloogias on karja mentaliteet kõige selgemini näha loomakarjade kaudu, kes koos reisivad, toituvad ja jahtivad. Kõrvalekaldujad on sageli kas maha jäänud või kiskjate sihtmärgiks. Nähtus on inimestel mitmekesisem, kuid aluseks jääb sama instinkt – nimelt püsida rahvahulgaga, välistades isiklikud soovid või huvid.
Enamasti arutatakse seda mentaliteeti tahtmatute tegude mõistes. Teadlased usuvad üldiselt, et nii inimesed kui loomad kipuvad järgima rahvahulki, peatumata mõtlemast või isegi aru saamata, mida nad teevad. Bioteadustes jälgivad zooloogid ja loomaspetsialistid karja mentaliteeti looduses. Psühholoogid, kes uurivad seda nähtust inimloomuses, on tavaliselt käitumisteaduse, rühmaintellekti ja rahvahulga psühholoogia spetsialistid.
Igasuguse karjamentaliteedi põhireegliks, olgu see siis inimeste või loomade seas, on instinkt liikuda ja mõelda rühmana. Rühmades on turvalisus ja anonüümsus. Ka jagatud vastutustunne on tavaliselt küllaga. Looduses on karjaga püsimise instinkt enamasti seotud füüsilise ellujäämisega. See ei kehti tavaliselt inimeste kohta, kuigi mõned psühholoogid ja sotsioloogid usuvad, et inimese instinkt järgida rahvahulka on samalaadne ellujäämisreaktsioon alateadvuse tasandil.
Inimkarjad on tavaliselt rohkem seotud emotsioonidega ja suhtlusringkondadega kui tegeliku elukorraldusega. Eakaaslaste rühmad, kaastöötajad ja kogukonna juhid moodustavad tavaliselt enamiku inimkarjade põhimõtted. Kvalifitseeruda võivad ka suuremad, amorfsemad rühmad, nagu nn keskmised inimesed, nagu ka teatud viisil tegutsevate või esinevate inimeste meediapõhised liigitused. Loevad ka ajutised karjad, nagu rahvahulgad kaubanduskeskustes või aktsiainvestorite parved.
Paljude sotsioloogiateadlaste sõnul ei pruugi teadus selle kohta, miks inimesed end nende rühmadega samastavad ja eriti miks nad järgivad nende suundumusi ja uskumusi, erineda sellest, miks loomad kokku hoiavad. Esiteks on soov, isegi kui see on alla surutud, sobituda. Rahvahulga hulka kuulumine on sageli palju lihtsam kui üksikisikuna välja löömine.
Siia sobivad ka detsentraliseeritud otsustamise elemendid. Kui enamik grupi liikmeid usub, et miski on õige või käitub teatud viisil, leevendab järgimine osalejat iseseisva arvutuse või otsuse tegemise vajadusest. Hirm mahajäämise või tõrjutuse ees on samuti suur jõud. Kui otsustate mitte järgida tajutud rahvatarkust, kaasneb tavaliselt oht, et millestki tõeliselt heast võidakse mööda minna. Selline mõtteviis viib sageli nn “bandwagon-efektini”, kus inimesed ühinevad eesmärgiga või sooritavad ostu, mitte sellepärast, et nad seda oma olemuselt tahavad, vaid pigem seetõttu, et nad ei taha kõrvale jääda.
Akadeemilises kogukonnas on teatud arutelud käitumise määramise üle karja mentaliteedi kategooriasse. Tavaliselt ei vaielda selle üle, et inimesed kogevad karjamentaliteedi tahke, mida nii sageli looduses nähakse, kuid alati ei jõuta kokkuleppele, kuidas mentaliteet tegelikult avaldub. Inimesed on üldiselt ratsionaalsemad olendid kui enamik karjaloomi. Individuaalne valik on tavaliselt võimeline mentaliteedist üle saama ning selle mõju sellele, kuidas ja miks inimesed “karjatavad”, pole ühegi määratletud parameetri piires teada.