Arengupuue on füüsiline ja vaimne seisund, mis tekib enne 18. eluaastat ja mis võib kaasa aidata haigete eluaegsetele raskustele iseseisva elu, töö ja suhete vallas. Erinevat tüüpi arenguhäiretel on mitmesuguseid sümptomeid ja need võivad olla geneetilist, füüsilist või psühholoogilist laadi. Levinud arengupuuded hõlmavad vaimupuudeid, neuroloogilisi puudeid, nagu tserebraalparalüüs, ja sensoorseid häireid, nagu nägemis- või kuulmishäired.
Vaimne puue, mida mõnikord nimetatakse vaimseks alaarenguks, kahjustab inimese võimet omandada teadmisi, arendada oskusi ja mõistust. Vaimupuudega inimestel võib olla raske teistega suhelda, igapäevaelus põhiülesandeid täita või häid otsuseid teha. Intellektipuudel võib olla mitu põhjust, näiteks kromosomaalne häire, nagu Downi sündroom, või see võib olla sünnieelse kahjustuse, näiteks loote alkoholisündroomi või ajukahjustuse tagajärg sünnil või hilisemas elus õnnetuse tagajärjel. Intellektuaalseid puudeid diagnoositakse tavaliselt intelligentsuse testiga, mida mõnikord nimetatakse intelligentsuskoefitsiendi (IQ) testiks, intellektipuudega kahtlustatavale inimesele. Sellise testi madal tulemus võib viidata intellektipuude olemasolule.
Autistliku spektri häired on teist tüüpi arenguhäired. Autismispektriga inimestel on raskusi suhtlemise ja sotsiaalse suhtlemisega ning nad võivad näidata tugevat kiindumust rutiinide ja rituaalide vastu ning korduva käitumisega. Autismi sümptomid on märkimisväärselt erinevad, mõned neist näitavad märkimisväärset kahjustust, samas kui teised käivad tavakoolis, töötavad tasustatavas töös ning võivad isegi abielluda ja pere luua. Arengupuude hulgas on autismispektri häired ühed kõige mitmekesisemad, kui rääkida spektris diagnoositud inimeste toimimisest. Sel põhjusel võib autismispektri häireid olla raskem diagnoosida kui muud tüüpi arenguhäireid, kuna suur osa diagnostikaprotsessist põhineb pigem vanemate, õpetajate ja vaimse tervise spetsialistide tähelepanekutel kui objektiivsematel testimisvormidel.
Nägemis- ja kuulmiskahjustused on arenguhäired, mis ei pruugi iseenesest kognitiivseid häireid põhjustada. Need võivad aga piirata seda, kuidas laps õpib ja maailmaga suhtleb. Kui sekkumist ei toimu, võib lapse intellektuaalne, sotsiaalne ja emotsionaalne areng hilineda. Sel põhjusel julgustatakse vanemaid teavitama oma lastearsti kõigist kahtlustatavatest nägemis- või kuulmiskahjustustest, et saaks teha täiendavaid uuringuid.