Vaagnauuring ehk vaagnaeksam on lühike protseduur, mida sageli tehakse sünnitusarstide ja günekoloogide kliinikutes naiste suguelundite välis- ja siseosade uurimiseks. Tavaliselt hõlmab see tupe ümbritseva välispiirkonna (nt häbeme, kliitori ja pärasoole) kontrollimist ning seejärel munasarjade, emaka ja emakakaela käsitsi hindamist. Seda tehakse sageli naise regulaarse tervisekontrolli komponendina.
Terviseeksperdid soovitavad naistel seksuaalselt aktiivseks muutumise ajaks või 21-aastaseks saades läbida vaagnauuringu, et hinnata nende reproduktiivtervist ja tuvastada paljusid haigusi. See on oluline protsess, mille abil saab tuvastada naiste suguelundite mis tahes massi või kasvu, näiteks emaka fibroidid, munasarjatsüstid ja vähid. Seksuaalselt levivad haigused (STD), nagu gonorröa ja herpes ning muud bakterite ja seente põhjustatud infektsioonid, avastatakse sageli ka vaagnauuringute kaudu.
Vaagnaeksam määrab ka kõrvalekallete esinemise naiste vaagnaelundites, nagu emaka prolaps, ning võib tuvastada verejooksu ja valu allikaid selles piirkonnas. Rasedad naised läbivad ka sünnituseelse kontrolli osana vaagnapiirkonna läbivaatuse. Protseduuri kasutatakse ka seksuaalse kallaletungi tõendite kogumiseks seaduslikel eesmärkidel.
Tavaliselt ei ole enne vaagnauuringu tegemist vaja spetsiaalseid ettevalmistusi. Tavaliselt palutakse naistel pärast riiete seljast võtmist uurimisvoodile pikali heita ja sageli antakse neile privaatsuse tagamiseks lina. Kui põlved on painutatud ja iga jalg on jalus, uurib arst esmalt tupe füüsilisi aspekte, esitades sageli asjakohaseid küsimusi. Seejärel sisestatakse emakakaela vaatamiseks peegel ja vajadusel võetakse proov Pap-testi jaoks, mis saadetakse laborisse. Seejärel hinnatakse siseorganeid, kui arst sisestab kinnastatud sõrmed tuppe, et katsuda munasarju ja emakat, teise käega õrnalt kõhule vajutades.
Arstid sisestavad pärast sisemiste suguelundite uurimist pärasoolde ka kindas sõrme, et hinnata piirkonnas esinevaid ebakorrapärasusi. Kuna täieliku läbivaatuse aeg on väga lühike, tavaliselt vähem kui kümme minutit, on ebamugavustunne sageli tühine. Pärast protseduuri arutab arst tavaliselt oma tulemusi patsiendiga ja soovitab avastatud probleemidega tegelemist või ravi.