Metaboolne aktiivsus viitab keemiliste reaktsioonide kogumile, mis säilitab elu mis tahes organismis. Metaboolne aktiivsus hõlmab energia ja aine muundumist kehas – kaks elementi, mis peavad elu püsimiseks alati olemas olema. Kahte tüüpi ainevahetusprotsesse on anabolism ja katabolism. Anabolism on konstruktiivne ainevahetus, mille käigus väikestest molekulidest moodustuvad suuremad molekulid, mis nõuavad energiasisendit. Katabolism on vastupidine protsess; see nõuab energia väljastamist ja suured molekulid jagatakse väiksemateks.
Inimene on heterotroof, mis tähendab, et inimesed sõltuvad orgaanilistest molekulidest, mida on energiavajaduse rahuldamiseks alla neelatud. Orgaanilised molekulid on ehitusplokid, mis vastavad ka anaboolsetele vajadustele. Metaboolne aktiivsus algab allaneelamisest, kui toit viiakse kehasse. Metaboolsed ensüümid tulevad mängu seedimise käigus, kui toit lagundatakse organismis protsessi, mida nimetatakse hüdrolüüsiks. Hüdrolüüsi käigus muutuvad tärklised suhkruteks, valgud aminohapeteks, rasvad rasvhapeteks ja glütserooliks ning nukleiinhapped nukleotiidideks.
Pärast seedimist jätkub metaboolne aktiivsus organismi imendumisega ja transpordiga rakkudesse, kus see neisse siseneb. Kui toiduosad on rakkudes, jätkavad molekulide lagunemist, kuni need sisaldavad kahte kuni nelja süsinikuaatomit. Molekulid võivad jätkata metaboolseid teid ja saada suhkru ja aminohapete ehitusplokkideks. Seejärel pannakse kokku raku uued osad, mis sisaldavad polüsahhariide, valke, rasvu ja nukleiinhappeid.
Teine võimalus on see, et molekule võib edasi jaotada anorgaanilisteks molekulideks, nagu vesi, süsinikdioksiid ja ammoniaak. Selles metaboolse aktiivsuse faasis vabaneb suur hulk energiat, mis muudab selle kataboolseks. Toitumisprotsessid, mis hõlmavad metaboolset aktiivsust, hõlmavad autotroofset toitumist ja heterotroofset toitumist. Autotroofid hõlmavad taimi, vetikaid ja baktereid ning loodavad päikesevalgusele, et muuta anorgaanilised molekulid, näiteks vesi, väiksemateks orgaanilisteks molekulideks; seda nimetatakse fotosünteesiks. Heterotroofse toitumise puhul võetakse energia orgaanilistest molekulidest ja lagundatakse veelgi väiksemateks molekulideks ning toidumolekulid pärinevad autotroofidest.
Organismi ainevahetus määrab, millised ained on talle toitvad ja millised mürgised. Ainevahetuskiirusel on samuti oluline tegur, mis määrab, kui palju toitu organism vajab. Sisemised ainevahetusrajad on sarnased isegi liikide lõikes. Sarnasused tulenevad radade tõhususest ja asjaolust, et need arenevad koos liikidega edasi.