Prekardiaalne juhe viitab ühele kuuest standardsest elektrokardiogrammi (EKG või EKG) juhtmest või elektroodist, mis asetatakse rinnale, et saada 12 lülitusega EKG aruanne, mis näitab graafiliselt südame elektrilist aktiivsust. 12 lülitusega EKG koosneb 12 erinevast südame telje vaatest, mis on saadud 10 erinevast juhtmest: kuuest prekardiaalsest juhtmest ja ühest kummalgi jäsemel. Dr Frank Wilson võttis 1940. aastatel kasutusele südameeelsete juhtmete kasutamise, et mõõta täpsemalt südame elektrilist aktiivsust ja see standard on jäänud tavapäraseks, välja arvatud juhul, kui jooksulindikestide jaoks on vaja muudatusi. Iga südamelihase juhe on tähistatud “V” ja selle elektroodi numbriga, näiteks “V1” või “V3”.
Kuus prekardiaalset juhet asetatakse standardkonfiguratsioonis eesmisele rinnale. V1 asetatakse rinnaku paremale küljele neljandasse roietevahelisse ehk ribiruumi, samas kui V2 asetatakse otse üle rinnaku vasakule poolele rindkeres. V4 paikneb viiendas roietevahelises ruumis vasaku rangluu keskosa all. Tagurpidi töötades rakendatakse südameeelset juhet V3 otse V2 ja V4 vahele. V5 ja V6 on paigutatud V4-ga samale tasemele vastavalt vasaku eesmise aksillaarjoone ja vasaku keskkaenlaaluse joone juures.
10 elektroodi kasutamine võimaldab hinnata südame elektrilist aktiivsust mööda 12 erinevat telge ja kolmel erineval tasandil. 12-lülitusega EKG mõõdab südame elektrilist aktiivsust piki X-telge, mis jagab südame parem- ja vasakpoolseks pooleks; piki Y-telge, mis jagab südame esi- ja tagapooleks; ja piki Z-telge, mis jagab südame ülemiseks ja alumiseks pooleks. Selline hindamisaste annab tulemuseks suure hulga andmete replikatsiooni kaheksa sõltumatu juhtme ja nelja üleliigse elektroodiga. Vastavalt Malmivuo ja Plonsey tekstile Bioelectromagnetism registreeritakse siiski kõik 12 juhet, et parandada mustrituvastust ja seega parandada EKG hindamise diagnostilist väärtust.
Iga prekardiaalse juhtme panus kogu sellesse teabesse piki 12 telge ja kolme südant jagavat tasapinda võimaldab vigastuse piirkonna väga täpselt tuvastada. Hapnikupuudus või isheemia võib põhjustada ajutisi muutusi konkreetsetes EKG juhtmetes. Südameinfarkt või müokardiinfarkt (MI) põhjustab muutusi erinevates südamelihase juhtmetes, sõltuvalt infarkti konkreetsest piirkonnast – näiteks eesmisest, tagumisest või alumisest –, kuna elektriimpulsid katkevad koekahjustuse ja surma tõttu.