Imiku- ja väikelapse areng on elusorganismis suurte muutuste ajad ja need on ehk kõige kujundavamad arenguaastad. Arengu edenemist saab mõõta järgmistes valdkondades: füüsiline, kognitiivne, emotsionaalne ja sotsiaalne. Näiteks teatud tavalised füüsilised verstapostid tähistavad sageli lapse füüsilist ja motoorset arengut. Psühholoogiateoreetikud, nagu Jean Piaget, Lawrence Kohlberg ja Erik Erikson, pakkusid välja lavateooriad teiste arenguaspektide jaoks.
Lapse füüsiline areng ja sellele järgnenud motoorsed võimed on üks enim dokumenteeritud verstaposte lapse nooruses. Konkreetsed keskmised on väga erinevad, kuid üldiselt tähistavad teatud suuremad sündmused lapse füüsilist arengut. Varases imikueas juhivad last peamiselt instinktiivsed refleksid. Keha on väike ja haavatav, mistõttu liikumine on piiratud.
Pea ja ülakeha peavad kõigepealt arenema lapsel, võib-olla selleks, et kohaneda kognitiivse arenguga. Sellisena ilmnevad mõned esimesed suuremad füüsilised arengud siis, kui laps saab oma pead tõsta ja ilma toetamata istuda. See viimane etapp toimub ligikaudu kuue kuu vanuselt.
Kui imiku alakeha hakkab täielikult arenema, liigub motoorne toimimine liikuvuse suurenemise etappidesse. Imik võib tavaliselt ümber minna umbes kolme kuu vanuselt, kusjuures esimese eluaasta lõpus esineb esialgset roomamist. Umbes 18. elukuuks on paljudel imikutel võime kõndida, kusjuures jooksmine toimub mõnikord kahe aasta jooksul.
Imiku- ja varases lapsepõlves arenevad ka sensoorsed võimed. Kuigi puudutus on pidevalt rohkem arenenud kui teised meeled, on umbes kolme kuu pärast enamik meeli, eriti nägemine, oluliselt paranenud. Sügavuse tajumine on imiku jaoks eriti oluline sensoorne verstapost.
Emotsionaalne ja moraalne areng võib toimuda ka imiku- ja varases lapsepõlves. Lawrence Kohlbergi moraalse arengu teooria asetas lapsed varases lapsepõlves esimesse või teise etappi. Iseenesest lähtuvad laste emotsioonid ja otsused praegusel ajal peamiselt kas hirmust karistuse ees või isiklikust rahulolust.
Üks silmapaistvamaid ja uuritumaid kognitiivse arengu teooriaid pärineb Jean Piaget’st, mis hõlmab nelja peamist arenguetappi: sensomotoorne, operatsioonieelne, konkreetne toimimine ja formaalne operatsioon. Need etapid viitavad sellele, kuidas laps hakkab maailma mõtlema ja vaimselt töötlema ning kaks esimest etappi moodustavad imiku- ja varase lapsepõlve arengu. Selle teooria kohaselt kestab kõige varasem staadium, sensomotoorne staadium, umbes kaheaastaseks saamiseni, mille jooksul laps liigub lihtsatelt refleksitajudelt vaimsete kujutluste kujundamise ja arusaamise juurde, et füüsilised objektid on reaalsed. Varase lapsepõlve teist etappi nimetatakse operatsioonieelseks etapiks ja laps jääb sellesse staadiumisse kuni keskmise lapsepõlve alguseni umbes kuue- või seitsmeaastaselt. Seda etappi iseloomustab lapse sümboolse mõtlemise võime areng, kuigi suurem osa lapse mõtlemisest keerleb ikkagi lapse ja tema vajaduste ümber.
Psühholoog Erik Erikson tähistas lapse sotsiaalset arengut kaheksas etapis, millest kolm esimest puudutasid varast lapsepõlve. Lapse esimese pooleteise eluaasta jooksul on oluline arendada kiindumust – eriti emaga. Peamine sotsiaalne tulemus, mille laps esimeses etapis arendab, on kas usaldus või usaldamatus. Teise etapi jooksul areneb väikelapsel kas iseseisvus või häbitunne, kui ta testib äsja arenenud füüsilisi ja vaimseid võimeid. Umbes kolme- kuni viieaastaselt hakkab laps mängunäitlemise ja tegevustes suurema kujutlusvõimega initsiatiivi kaudu määratlema sotsiaalseid rolle.