Klebsiella bakterid on väga levinud bakterite perekond, mis areneb inimestel. Tavaliselt elab käärsooles suurtes kontsentratsioonides neid baktereid, mis on kasulikud normaalsele seedimisele. Bakterid võivad aga põhjustada tõsiseid terviseprobleeme, kui teatud tüved tungivad teistesse organitesse ja organsüsteemidesse väljaspool seedetrakti. Infektsioonid tekivad kõige tõenäolisemalt haiglas või mõnes muus keskkonnas, kus suured inimrühmad on tihedas kontaktis. Klebsiella bakteriinfektsiooni kohene ravi ülitugevate antibiootikumidega on hädavajalik, et vältida eluohtlikke tüsistusi ja vähendada epideemiaohtu.
Inimestel võivad nakatumist põhjustada mitmed erinevad Klebsiella bakteriliigid, kuid levinuim patogeen on K. pneumoniae, mis on suunatud kopsudesse ja hingamisteedesse. K. pneumoniae võib sattuda hingamisteedesse, kui see asub steriliseerimata hingamistorus, arsti kätes või kinnastes või pesemata voodipesul. Bakterid kinnituvad kiiresti kopsude õhukottide vooderdusele ja kutsuvad esile tõsise põletiku, turse ja lõpuks koesurma. Nakatunud inimesel võib tekkida pigistustunne rinnus, õhupuudus, verine märg köha ja äärmine väsimus.
Selle bakteri teised tavalised tüved, sealhulgas K. oxytoca, võivad kahjustada ka kopse. Infektsioonid võivad tekkida ka kirurgiliste nahahaavade kohas või kuseteedes. Nahainfektsioonid muutuvad tavaliselt mõne tunni jooksul punaseks, sügelevad, hellad ja paistes. Kuseteede probleemide hulka kuuluvad veri uriinis ning sagedane ja valulik urineerimine. Harva võivad vereringesse jõudnud bakterid siseneda vereringesse ja põhjustada potentsiaalselt eluohtlikke südame-, neeru- ja aju tüsistusi.
Varajane diagnoosimine ja ravi on Klebsiella bakterite põhjustatud surmaga lõppevate tagajärgede ärahoidmiseks hädavajalikud. Arst võib laboratoorseteks analüüsideks võtta röga-, vere- ja uriiniproove. Laboripersonali kultuuriproovid, et kinnitada Klebsiella olemasolu ja tuvastada konkreetne kaasatud tüvi. Kui diagnoos on tehtud, pannakse patsient karantiini ja talle määratakse intravenoosne antibiootikumravi. Bakterid võivad olla tavaliste antibiootikumide, sealhulgas penitsilliini suhtes väga resistentsed, seetõttu manustatakse tavaliselt kahte või enamat ravimit korraga, kuni arstid leiavad tõhusa kombinatsiooni.
Enamik inimesi, kes saavad kohest ravi, saavad täielikult taastuda ühe kuni nelja nädala jooksul. Hingamise stabiliseerimiseks pakutakse hädaolukordades täiendavaid ravimeetodeid, nagu hapnikuravi ja kardiopulmonaalne elustamine. Inimesi hoitakse tavaliselt karantiini ruumides, kuni nad on täielikult sümptomitest vabad; seejärel saadetakse nad tavaliselt koju suukaudsete antibiootikumidega. Järelkülastused on olulised, et kinnitada, et bakterid on täielikult hävitatud.