Hambahammustuse all mõeldakse ülemise lõualuu ehk ülalõualuu hammaste ja alalõua hammaste ehk alalõualuu hammaste kokkupuudet. Staatiline hammaste oklusioon viitab hammaste kokkupuutele lõualuu puhkeolekus ja dünaamiline oklusioon tekib siis, kui lõualuu liigub, nagu see juhtub närimise või närimise ajal. Õige oklusioon on oluline hammaste tervise ja üldise tervise jaoks.
Kui alalõuahammaste kübarad puutuvad täielikult kokku ülemiste hammaste kühmudega, nimetatakse hambumusasendit maksimaalseks interkuspatsiooniks. Hamba tiivad on hamba ülaosas olevad väljaulatuvad osad, mitte hamba ülaosas oleva kesksoonega. Maksimaalse interkuspatsiooni ajal saavutatud loomulikku asendit nimetatakse tsentriliseks oklusiooniks ehk harjumuspäraseks hammustuseks. Seda oklusiooni võib nimetada ka hammustuse mugavuseks ehk intercuspation position (ICP) ja lihtsustatult tähendab see hammaste loomulikku asendit, kui hambad täielikult hammustavad. Hammaste oklusioon sõltub luu struktuurist, lihastest, närvidest, hammaste struktuurist ja mõnikord ka kehahoiakust.
Õige harjumuspärane hambumus tähendab, et ei esine ala-, ülehambumist ega hammaste ristumist. Ideaalse hambumusega noorel peaksid kõik hambad kokku puutuma. Kui see patsient nihutab lõualuu ühele küljele, peaks silmahammas või alumine hammas libisema üle ülemise hambahamba, nii et tagumised hambad ei puutu enam kokku ja alumine lõualuu langeb veidi alla. Seda nimetatakse koerte juhendamiseks. Eesmine juhtimine ideaalsel hambumusel tekib siis, kui inimene surub oma lõualuu ette ja alumised esihambad libisevad üle esihammaste, nii et tagumised hambad ei puutu kokku.
Ideaalsel hambumusel peaks olema ka õige tsentriline suhe, temporomandibulaarliigese (TMJ) või lõualuu liigese puhkeasend. See tähendab, et vuugi kuul on pesas keskses kohas. Hammaste asend võib inimeseti erineda.
Vale hambumus tekib siis, kui hambad ja lõualuud on tavapärases hambumuses valesti joondatud. Kuigi enamikul inimestel on väike väärarengu aste ja nad ei vaja ravi, võib see seisund põhjustada terviseprobleeme temporomandibulaarses liigeses, hammastes, lõualuu lihastes ja igemetes. Vale hambumused liigitatakse tavaliselt Angle’i klassifitseerimismeetodiga, mille kehtestas 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse silmapaistev ortodont Edward Angle. Klassifikatsioonid põhinevad ülalõualuu esimese molaari asukohal ülejäänud oklusiooni suhtes.
I klassil on normaalne purihambumine, kuid teistel hammastel võib olla ette nähtud koha kohal või all tunglemine või purse. Tavaline näide ülepursetest ilmneb siis, kui hambahammas surub läbi igeme labiaalselt, esmase hamba kohal. II klassi tuntakse üldiselt ülehambumisena, mille puhul ülemised hambad on asetatud liiga ette. III klassi kuuluvad patsiendid alahambumusega, mille puhul eesmised alalõualuu hambad tulevad ülemiste esihammaste ette. Liiga aktiivsetest lõualuulihastest, krigistusest ja võimalikust koerte juhtimise puudumisest tingitud kulunud hambad võivad samuti põhjustada väära haardumist. Neid haigusseisundeid saab ravida hambaklambrite, hamba väljatõmbamise ja mõnikord ortognaatiliste või lõualuu operatsioonidega.