MRSA ja VRE (metitsilliiniresistentne staphylococcus aureus ja vankomütsiiniresistentne enterokokk/enterokokk) on kahte tüüpi bakterid, mis elavad erinevates kehaosades ja on teatud antibiootikumide suhtes resistentsed. See resistentsus muudab kummagi mikroobiga nakatumise ravimise keeruliseks ja kujutab endast erilist ohtu haigetele inimestele. Infektsioonid levivad kõige sagedamini haiglates, kuigi on ka MRSA kogukondlikke vorme. Peamised erinevused nende kahe bakteri vahel seisnevad selles, et nad on eraldiseisvad bakterid ja on resistentsed erinevat tüüpi antibiootikumide suhtes.
Stafülokokk ja enterokokk ei ole alati MRSA või VRE. Seda tüüpi bakterid on spetsialiseerunud ja neil on arenenud resistentsus vastavalt metitsilliini või vankomütsiini suhtes. Stafülokokkide ja enterokokkide tavalisi vorme saab nende antibiootikumidega siiski tõhusalt ravida, kuigi eelistada võiks teisi antibiootikume, et vältida stafülokokkide või enterokokkide mikroobide julgustamist selle resistentsuse tekkeks. Tasub jälgida, et kõik inimesed kipuvad kandma teatud kogust stafülokokk- või enterokokke ning mõnikord on inimestel MRSA ja VRE tüübid. See ei tähenda, et inimene on nakatunud või kunagi nakatub, vaid ainult seda, et ta on koloniseeritud või säilitab nende spetsiifiliste mikroobide bakterikoloonia.
Kui inimestel on MRSA, olenemata sellest, kas nad on koloniseeritud või nakatunud, elavad bakterid peamiselt ninas ja mõnikord ka nahal. VRE elab kõige sagedamini soolestikus või naiste suguelundites. Kui mõni bakter satub kätele või nahale, võib see edasi liikuda käest kätte, muul kokkupuutel nahaga ja sealt edasi hingamisteedesse, teistesse kehaavadesse või avatud haavadesse.
VRE-nakkused kanduvad nahalt nahale veidi väiksema valmisolekuga kui MRSA; levinum infektsioon tekib vedeliku kokkupuutel nahaga. See muudab MRSA potentsiaalselt ohtlikumaks ja kergemini edasi kanduvaks. Eriti haiglatingimustes, kus inimesed on haiged ja nakkuste suhtes haavatavamad, kujutab MRSA endast suuremat ohtu. Teisest küljest teatatakse haiglates ja tervishoiuasutustes üha sagedamini VRE-nakkustest.
Hea uudis on see, et on antibiootikume, mis võivad tappa MRSA ja VRE, kuid kõige soodsama tulemuse saavutamiseks tuleb infektsioonid varakult tuvastada ja valida õiged ravimid. Lisaks saab neid mõlemaid baktereid tappa lihtsate puhastusprotokollidega. Ainuüksi kätepesu võib oluliselt vähendada mõlema haiguse levikut ning haigla või muude meditsiiniasutuste ja seadmete puhtana hoidmine on ülioluline. Nende protokollide eiramine võib põhjustada mõlema mikroobi leviku, mis kujutab meditsiiniliselt haavatavatele inimestele erakordset ohtu.
Üks mure, mida MRSA ja VRE puhul jagatakse, on see, et neil võib tekkida resistentsus teiste antibiootikumide suhtes. Kui need superbakterid jätkavad võitlust uute antibiootikumidega, mida nende raviks kasutatakse, on võimalik, et need muutuvad lõpuks ravimatuks. Need teadmised on toonud kaasa muudatusi antibiootikumide kasutamise viisis, kuna enamik arste kõhkleb nende kasutamisel, välja arvatud juhul, kui nad on kindlad, et ravivad bakteriaalset infektsiooni. Harvem kasutamine võib kaasa tuua vähem võimalusi bakteritel nagu MRSA ja VRE luua uut või täiendavat antibiootikumiresistentsust.