Ülesreguleerimine on protsess, mis muudab rakud reageerimaks stiimulitele nagu hormoonid, suurendades raku pinnal olevate retseptorite arvu. See tekib vastusena keskkonnamõjudele, mis võivad varieeruda rasedusega seotud hormoonide taseme muutustest kuni toksiinidega kokkupuuteni. Ülesreguleerimise vastand on allareguleerimine, kus rakud muutuvad stiimulite suhtes vähem tundlikuks. Võib öelda, et need alareguleeritud rakud on “desensibiliseeritud”, peegeldades tõsiasja, et rakkude stimuleerimiseks on vaja rohkem hormoone.
Keha on pidevas muutumises ning rakkude tundlikkus suureneb ja väheneb regulaarselt, et tegeleda keskkonnateguritega ja reguleerida füüsilisi protsesse. Üles- ja allareguleerimine hoiavad rakud paindlikud, et nad saaksid reageerida muutuvatele tingimustele. Kuid need võivad teatud juhtudel ka kehale vastu töötada, eriti kui keha puutub kokku toksiinidega, mida ta ei tunne.
Üks näide ülesreguleerimisest on siis, kui inimesed treenivad rohkem, suurendades rakkude tundlikkust insuliini suhtes. Alareguleeritud ja insuliinile vähem reageerivaid rakke saab regulaarse treeninguga üles reguleerida, et muuta need tundlikumaks. Seetõttu on II tüüpi diabeediga patsientidele soovitatav treenida. Mõnel juhul võib toitumis- ja treeningharjumuste muutmine probleemi lahendada, võimaldades patsiendil täielikult taastuda. Teistes riikides võib rakkude ülesreguleerimist soodustav harjutus aidata patsiendil diabeeti kontrollida.
Ka rasedad läbivad ülesreguleerimise. Kuna rasedushormoonid liiguvad läbi keha, toimuvad rakulised muutused, et valmistuda sünnituseks ja sünnituseks. Emaka rakud muutuvad tundlikumaks näiteks oksütotsiini suhtes. See suurenenud tundlikkus võib juhtuda ka siis, kui inimesed puutuvad kokku teatud toksiinidega või kui hormoonide tase on madalam kui peaks ja keha suurendab nende retseptorite arvu.
See protsess peegeldab ühte paljudest taktikatest, mida keha saab kasutada keskkonna muutustega kohanemiseks. Kui kõik kehasüsteemid on terved ja töötavad harmoonias, saab üles- ja allareguleerimise abil reguleerida tundlikkust kehasse sisenevate või selle poolt tekitatud ühendite suhtes. Mõnel juhul põhjustab see soovimatuid tagajärgi. Näiteks patsientidel, kes kasutavad narkootilisi ravimeid kroonilise valu leevendamiseks, kogevad reguleerimise langust, kokkupuutest tingitud tundlikkuse vähenemist ning selle tulemusena peavad nad sama efekti saavutamiseks annuseid suurendama.