Vanillikasteõun on Ladina-Ameerikast pärit südamekujuline troopiline puuvili. Sellel on kreemjas viljaliha, mis on tekstuurilt märkimisväärselt sarnane vanillikreemiga ning kipub olema magus ja kergelt maitsestatud. Lisaks Ladina-Ameerikale kasvatatakse puuvilju ka mitmel pool Aasias, kus seda süüakse koos teiste lähisugulastega, näiteks tšerimoyaga. Vilju võib toidupoest raske leida, sest üldiselt peetakse seda cherimoyast ja teiste Annonaceae perekonna puuviljadega võrreldes kehvemaks.
Tehniliselt tuntakse vanillikasteõuna, härja südant või sitaafi konkreetselt nime all Annona reticulata, mis viitab jagatud sektsioonidele, mis esinevad paljudes puuviljakultuurides. Cherimoya on erinev liik, A. Cherimoya. Teiste Annonaceae perekonna populaarsete puuviljade hulka kuuluvad A. quamosa, tuntud ka kui suhkruõunad või magusad sopid, ja A. muricata ehk hapud sopid. Kõik puuviljad näevad välja väga sarnased, kuid neil on erinevad eristavad maitsed, kusjuures paljudel juhtudel eelistatakse õuntele magusat soppi ja cherimoya’t.
Sarnaselt sugulastele kasvab vili suurte lehtedega laialivalguval puul. Lehed ulatuvad tavaliselt üle vilja, kaitstes seda kuumuse eest. Tõeline vanillikasteõun kipub olema pigem tükiline, mitte pelgalt ketendav nagu cherimoya, ning lahti viilutades paljastab see mitu kreemjat viljaliha ja keskmise suurusega seemneid. Seemned visatakse enne tarbimist ära või sülitatakse välja, kui viljaliha süüakse.
Sellel puuviljal on mitmesuguseid kasutusviise. Paljud inimesed söövad seda käsitsi või segavad seda puuviljasalatitega. Sellest saab teha ka omapärase puuviljasorbeti, lisada koogitäidisele või chutney’ks või vürtsikate roogade, nagu karri ja grillroog, lisandiks. Lõigatud puuviljadele sidrunimahla pigistamine aitab vältida pruunistumist. Nagu teisedki troopilised puuviljad, eelistavad vanillikasteõunad sooja ja niisket kliimat ning neid kasutatakse mõnikord dekoratiivselt sellistes piirkondades nagu Florida.
Vanillikasteõuna sisevärvus võib olenevalt kultivarist olla kreemikasvalgest punakasroosani. Mõned puud on välja töötatud spetsiaalselt eesmärgiga toota eriti magusaid, kreemikaid rikkaliku tekstuuriga vilju, samas kui looduslikud puud kipuvad tootma kehvemaid vilju. Söögiks valides otsige ühtlaselt värvitud isendit, mis vajutamisel annab veidi järele. Viljade servad võivad olla kergelt pruunika varjundiga, kuid viljad ei tohiks tunduda mustad, paberimassed ega närbunud.