Täiskasvanute kiindumushäire on termin, mida kasutatakse inimese emotsionaalse düsfunktsiooni kirjeldamiseks, kes ei suuda luua teistega intiimseid, hoolivaid sidemeid. Düsfunktsioon võib avalduda kas lähisuhete tagasilükkamise või pideva nõudmisena nende järele. Paljud kiindumushäire tunnused täiskasvanutel kattuvad teiste haigusseisundite, näiteks piiripealse isiksusehäire tunnustega. Lähedust väldiva või tõrjuva häire tunnusteks on liigne teiste kritiseerimine, vaidlusi tekitav käitumine ja teistes viha esilekutsumine. Need, kellel on tugev vajadus suhete järele, võivad olla omandihimulised, armukadedad ja sõltuvad tugevalt oma partneritest.
Käitumismustrid, mis pidevalt blokeerivad igasuguse armastuse suhte, võivad viidata kiindumushäirele. Need käitumised on tavaliselt enesekaitsemehhanismid intiimsuse vältimiseks. Spektri teisel poolel ei pruugi inimesel, kellel on suur soov suhte järele, seda probleemi tunduda, kuid ta võib kasutada kiindumusi ebakindluse vastu võitlemiseks. Paljudel neist isikutest on oht kaotada oma partnerid nende pidevate lähedusnõuete tõttu.
On neli iseloomulikku kiindumusstiili: turvaline, kartlik-vältiv, tõrjuv-vältiv ja murelik-hõivatud. Kaht neist stiilidest – kartlik-vältiv ja murelik-hõivatud – peetakse kiindumushäireks. Inimesed, kes on kartlikud-vältivad, kardavad suhteid ja distantseeruvad, käitudes külmalt, ebaisikuliselt ja eemalehoidvalt. Nad tegelevad hävitava käitumisega, mille eesmärk on teisi eemale tõrjuda. Need, kes on mures ja mures, nõuavad oma partneritelt pidevat kinnitust, ei taha lubada oma partneritele isiklikku ruumi ja võivad pidevalt kahtluse alla seada oma partneri truuduse.
Teoreetiliselt tuleneb see suutmatus sõlmida turvalisi suhteid lapsepõlvesündmustest. Lastel, keda on väärkoheldud, hüljatud või kelle vanemad olid emotsionaalselt kauged, võib kasvada probleeme tervislike suhete arendamisega. Järjestikuses asenduskodudes kasvanud või ühest sugulasest teise saadetud laps võib täiskasvanuks saades avastada, et tal on probleeme usalduse ja partneri püsivusesse uskumisega. Kiindumushäirega täiskasvanutel on oht kasvatada ka lapsi, kellel on see häire.
Kiindumushäirete ravi täiskasvanutel hõlmab teraapiat ja võimalusel ka psühhiaatri seansse. Sageli hõlmab teraapia nii grupi- kui ka individuaalset nõustamist. Terapeudid võivad kasutada rollimänge, et aidata patsientidel läbida oma lapsepõlve traumaatilised sündmused. Kui patsiendil on partner, võidakse paluda ka partneril osaleda nõustamisseanssidel.