Septilise šoki patofüsioloogia hõlmab mitmeid koostoimeid nakkava organismi ja peremeesorganismi vahel, mis võib viia mitmesüsteemi elundipuudulikkuse ja surmani. See algab siis, kui patsient on nakatunud mõne organismiga nagu bakter või seen, mis tavaliselt toodab ainevahetuse kõrvalsaadustena toksiine. Need käivitavad immuunvastuse, mis väljub kontrolli alt, kahjustades südame-veresoonkonna süsteemi ja põhjustades kehas hüpoperfusiooni. Kui elundid hakkavad arenema hapnikupuuduse tõttu, siis nad ebaõnnestuvad ja ei suuda enam elu säilitada.
Arstid on sajandeid täheldanud septilise šoki juhtumeid ja püüavad jätkuvalt mõista, miks mõnel patsiendil see potentsiaalselt surmaga lõppev tüsistus areneb ja teistel mitte. Septilise šoki patofüsioloogia uurimine annab olulist teavet selle seisundi ennetamise ja ravi kohta. Ravi algab ideaalis ennetamisega infektsioonide agressiivse ravi kaudu. Kui patsiendil tekib šokk, võib osutuda vajalikuks toetav ravi, nagu vedeliku infusioon, mehaaniline ventilatsioon ja dialüüs.
Septilise šoki patofüsioloogia esimene samm on esialgne nakatumine organismiga, mis vabastab kehasse toksiine. Need lukustuvad immuunrakkudele ja hakkavad käivitama kaskaadi, kui immuunsüsteem hakkab infektsiooniga võitlema. Tsütokiinide ehk immuunrakkude signaali andmiseks kasutatavate valkude tase hakkab tõusma ja sellest võib saada pöördepunkt, kus immuunsüsteem tabab tõhusalt ülevoolu. Nakkuslikule organismile jahtides hakkab see ka organismi kahjustama, mis vallandab rohkemate immuunrakkude vabanemise.
Veresooned hakkavad laienema, samal ajal kui südame löögisagedus aeglustub, mis põhjustab vererõhu langust. Ilma piisava vererõhuta ei saa süda värskelt hapnikuga varustatud verd kogu kehas ringelda. Alates jäsemetest areneb elundites isheemia, hapnikupuudus, mis võib põhjustada kudede surma, kui seda ei ravita. Elundid kogevad ka isheemiat, eriti need, kellel on suur verevajadus, nagu maks ja neerud. Nende ebaõnnestumisel võib tekkida rida ahelreaktsioone ja septilise šoki patofüsioloogia lõpptulemus on kooma ja lõpuks surm.
Septilise šoki tekkimine võib olla väga kiire, kui patsient hakkab langema pöördepunkti. See muudab septilise šoki patofüsioloogia mõistmise väga oluliseks hooldusteenuste osutajate jaoks, kes peavad saama ravi osutamiseks sekkuda. Nad võivad kasutada ravimeid, et tõsta vererõhku, suurendada vedeliku mahtu ja kasutada muid meetmeid näiteks isheemia vältimiseks. Kui patsient satub šokisse, on vajalik toetav ravi, mis aitab patsiendil ellu jääda ja pärast ulatuslikku elundikahjustust pole taastumine garanteeritud.