Paljudel inimestel on krambid. Need tekivad siis, kui aju elektriimpulsid hakkavad ebanormaalselt vallandama. Krambid võivad esineda mitmel kujul, kuid ilmselt kõige dramaatilisem on grand mal krambihoog. Kui inimesed mõtlevad, et teistel on epilepsia või mõni muu epilepsiahoog, kujutavad nad seda sageli ette.
Grand mal krambihoog, kuigi dramaatiline, järgib tavaliselt üsna etteaimatavat kulgu. Inimene kaotab teadvuse ja kukub maha. Seejärel muutub tema keha 15-20 sekundiks jäigaks. Seejärel tekivad inimesel krambid, mis kestavad tavaliselt ühe või kaks minutit. Pärast seda jääb inimene tavaliselt lonkama ja tuleb varsti pärast seda teadvusele.
Epilepsia on ilmselt kõige tuntum grand mali põhjus, kuid on ka teisi. Infektsioon, ajukasvaja, sünnidefektid, ainevahetushäired, veresoonte puudulikkus ja toksiinide allaneelamine võivad kõik põhjustada grand mal krampe. Grand mali saamine ei “diagnoosi” ka epilepsiat. Enamikul inimestel, kellel on grand mal krambid, seda haigust tegelikult ei ole.
Enamik neist, kellel on grand mal, kogeb kogu oma elu jooksul ainult ühte. Kindlasti tuleks aga arsti poole pöörduda pärast epilepsiahoo lõppemist. Ohver peaks üles märkima rünnaku kuupäeva, kellaaja ja kestuse, kui see on teada. See aitab arstil põhjuse kindlaks teha.
Igaüks võib järgida mõistlikke esmaabimeetmeid, kui näeb, et kellelgi on suur haigus. Esmalt peaks inimene kannatanu õrnalt külili keerama. See aitab vältida tema hingamisteede ummistumist. Seejärel peaks inimene hankima padja või kokkurullitud rätiku või jope ja asetama selle kannatanule pea alla.
Abi osutav isik peaks otsima mis tahes meditsiinilise hoiatuse käevõru või kaelakeed ja helistama abi saamiseks numbril 911. Isik ei tohi kunagi midagi ohvri suhu panna. Ei ole võimalik “keelt alla neelata” ja nagu öeldud, aitab tema küljel olemine hoida kannatanu hingamisteed vabana. Abi osutav isik peaks samuti üles märkima, kui kaua krambid kestavad, nii palju kui on võimalik kindlaks teha.
Pärast krambihoo lõppu peaks isik jääma kannatanu juurde ja andma kindlustunde. Ohver võib juhtunust aru saada, aga ei pruugi, olla segaduses või desorienteeritud, mistõttu ei tohiks teda arstiabi saabumiseni üksi jätta. Isegi kui ohvril on krambid ja ta saab neist aru, peaks abi osutav isik alati helistama hädaabinumbril.
Turul on palju krambivastaseid ravimeid. Tavaliselt määrab arst need välja sõltuvalt krambihoo tüübist, sagedusest, kestusest ja päritolust. Täpselt õige kombinatsiooni leidmiseks võib kuluda pisut “näpuga”, kuid enamikul inimestel on piisava arstiabi korral krambihoogude kontroll hea.
Grand mal krambihoog on harva eluohtlik. Küll aga on neid hirmutav tunnistada – tavaliselt pealtnägijale palju rohkem kui ohvrile.