Murri oli odrapõhine maitseaine, mida keskajal seostati kõige sagedamini araabia köögiga. Seda kasutati omamoodi kastmena või hautisena pearoa täiendamiseks ning aeg-ajalt kasutati seda ka soolaasendajana. Murri ei ole enam toodetud toiduaine. Seda tuntakse ka kui al-murri või almori.
Bütsantsi või Bütsantsi impeeriumi peetakse murri päritolukohaks. Mõned ajaloolased ja kulinaariaeksperdid väidavad, et hautis tekkis tõenäoliselt garumist. See oli kääritatud kalakastme maitseaine, mille iidsed kreeklased lõid, kuid anti edasi roomlastele, kui nad lülitasid Kreeka oma tohutusse impeeriumi. Võimalik, et garum muutus murriks selleks ajaks, kui Rooma impeeriumi idaosa muutus omanäolisemaks poliitiliseks üksuseks, mida ajaloos tunti Bütsantsina, mille läänepoolne pool ehk Lääne-Rooma impeerium lakkas pärast aastat 476 olemast.
Kuna Bütsants hõlmas suurt osa araabia maailmast, muutus murri selles piirkonnas 13. sajandiks populaarseks maitseaineks. Selle perioodi kirjalike andmete kohaselt oli maitseaine jaoks tegelikult kaks retsepti, millest populaarsem oli odrapõhine versioon. See tähendas viigimarjalehtede mähkimist toore odrataina ümber ja 40-päevase perioodi jooksul soojas anumates seismist. Seejärel lisati mädanenud vormitud taignale soola ja vett ning segul lasti veel 40 päeva seista, mille tulemuseks oli tumepruun pasta. Mõnede kirjanike sõnul alustasid inimesed tavaliselt pasta tootmist märtsi lõpus.
Vähem populaarne murri valmistamise meetod oli palju kiirem. Alternatiivse retsepti järgi küpsetati soolatud odratainas kõvaks, seejärel muudeti puruks ja leotati vees päev või paar. Vahepeal valmistati veel üks segu keedetud veest ja mitmest koostisosast, mis sisaldas männiseemne piima, rosinaid ning mitut tüüpi ürte ja õistaimi. See segu lisati esimesele ja keedeti, kuni see omandas teatud paksuse. Piimaga valmistatud murrit nimetati tavaliselt kamakhiks.
13. sajandil Itaalia linnas Veneetsias elanud hispaanlane Jambobinus Cremonas tõlkis murri retsepti ladina keelde oma raamatus Liber de Ferculis et Condimentis ehk Roogide ja maitseainete raamat Euroopa publikule. Kahjuks ajas ta tõlke sassi, mille tulemusena jäi kastme valmistamisel odra mädanemise faas välja. Järelikult said retsepti proovinud eurooplased paksu maitsva kastme asemel mittesöödavat soolast ainet. Selle tulemusel ei leidnud murri Euroopas kunagi levi ja 15. sajandi lõpuks oli maitseaine araabia maailmas isegi välja surnud.