Klõksumine, mida mõnikord tuntakse ka kui klangaühendust, assotsiatsiooni aheldamist või glossomaaniat, on psühhiaatrias kasutatav termin. See kirjeldab ebatavalist kõneviisi, mis on seotud nn mõttehäiretega. Mõttehäireid leitakse inimestel, kellel on sellised seisundid nagu skisofreenia ja maania, ning need avalduvad inimese kõnes. Kõlisemine tekib siis, kui inimene loob sõnade vahel seoseid nende kõla tõttu ja see võib hõlmata sõnamängu ja riime. Seda seostatakse tavaliselt teatud tüüpi mõttehäirega, mida nimetatakse ideede lennuks ja mille puhul inimese kõnet võib olla raske jälgida, kuna see liigub kiiresti ühelt ideelt teisele.
Ideede lendu kirjeldatakse mõnikord kui pidevat ja kiiret rööbastelt mahajooksmist, kus kõne kaldub ootamatult uude suunda nagu rööbastelt lahkuv rong. Selle osaks võib olla ka kõlisemine, kuna sõnadevahelised seosed aitavad kõnet teemast kõrvale nihutada. Lisaks sõnamängule ja riimidele võib kõlisemine hõlmata alliteratsiooni, kus sõnad algavad samade kaashäälikutega, nagu näljane ja hobune. See võib kasutada ka seda, mida nimetatakse assonantsiks, kus sõnadel on samad täishäälikud, ja selle näiteks võib olla sõnade võlts ja plaat kasutamine. Klarisemise esinemist võib seostada maania nime all tuntud seisundiga.
Maania on haiguse, mida nimetatakse I tüüpi bipolaarseks häireks, üks faas, kus võivad tekkida rasked mania- või depressiooniepisoodid, mis häirivad normaalset elu. Maaniaepisoodide ajal võivad inimesed muutuda eufooriliseks ja ajendatud, unustada süüa või magada ning tekkida psühhoos, kus inimesed kaotavad kontakti reaalsusega. Bipolaarset häiret saab ravida ravimite ja psühhoteraapiaga. Kui inimesel on tekkinud psühhoos, võib olla vajalik haiglas viibimine.
Klarisemist seostatakse ka skisofreeniaga. See on veel üks haigus, mille puhul esineb psühhoos, mis põhjustab inimestel ebanormaalseid uskumusi ning nad näevad ja kuulevad asju, mida seal pole. Sarnaselt bipolaarse häirega saab skisofreeniat ravida ravimite ja psühholoogilise kõneteraapiaga.
Maania ja skisofreenia puhul on leitud arvukalt kõnehäireid, kuid kõlisemine võib olla ainus, millele teadlased on seletuse leidnud. Arvatakse, et inimesed hakkavad rääkima, kuid hajuvad kasutatavate sõnade tähendus ja kõla. See tähendab, et nad kaotavad korduvalt oma öeldu niidi ja nihkuvad teemast kõrvale, et jälgida uusi seoseid, mida nad sõnade vahel loovad. Näib, nagu oleksid patsiendid sunnitud iga seost ühe sõna nimel kaaluma ega suuda ebaolulist välja redigeerida.