Paljudel kõnehäirete tüüpidel on kas füüsilised või psühholoogilised põhjused. Need hõlmavad sageli helide väljajätmist, lisamist, moonutamist või asendamist. Mõned levinumad on kogelemine, segadus, düsartria, hääle- ja kõnehelihäired, apraksia ja vaigistus. Kõnehäireid esineb lastel palju sagedamini kui täiskasvanutel.
Kogelejad katkestavad pidevalt ja tahtmatult oma kõnevoogu, pikendavad täishäälikuid, kordavad teisi helisid ja teevad ebaloomulikult pikki pause. Selle põhjus on teadmata, kuid paljudel kogelejatel on madal enesehinnang, närvilisus või vastumeelsus teatud kõnehelide tekitamise suhtes. Segadus on sarnane, kuid see on pigem keele- kui kõnehäire. Inimene räägib nii kiiresti, et tal on raske öeldust aru saada, häälikuid transponeerib ja eksib nii grammatikas kui ka sõnavaras.
Lisping on kõnehäire teine vorm. Kõige tavalisem on hammastevaheline lõhkimine, näiteks sõnade “vajuda” ja “mõtlema” hääldamine. Samuti on olemas külgmine lisp ehk “slushy s” ja palataalne lisp, mille puhul kõneleja proovib helisid tekitada, hoides keelt suulael.
Düsartriat iseloomustab kõnelihaste nõrkus. See on sageli tingitud aju- või närvikahjustusest, mis on põhjustatud insuldist, tserebraalparalüüsist või amüotroofsest lateraalskleroosist (ALS), mida tavaliselt nimetatakse Lou Gehrigi haiguseks. Äärmuslikel juhtudel ei läbi õhk häälepaelu, mis takistab heli teket.
Vaikimist ja ebanormaalseid kõnemustreid võivad põhjustada ka neuroloogilised häired. Mõnel juhul võib kõnet kontrolliv ajupiirkond olla väärarenguga või kõneorganid võivad olla valesti arenenud. Vaikus võib olla ka trauma tagajärg. Paljud autismiga inimesed ei räägi ega näita ebanormaalseid kõnemustreid, näiteks vastates küsimuse kordamisega “jah”.
Samuti on palju vähem levinud kõnehäireid. Nende hulgas on Parkinsoni kõne, essentsiaalne treemor, palilalia, spasmiline düsfoonia, selektiivne mutism ja sotsiaalne ärevus. Üks haruldasemaid kõnehäireid on düsprosoodia ehk pseudo-võõrmurde sündroom. Selle häirega kõnelejal on raskusi helikõrguse ja ajastusega.
Kõnehäirete ravi sõltub põhjusest. Kui see on psühholoogiline, tuleks patsiendile õpetada, kuidas häiret põhjustavast vaimsest seisundist üle saada. Logopeed võib aidata probleemi lahendamisel. Kui põhjus on füüsiline, võib ravi hõlmata närvi- või ajuoperatsiooni. Mõlemal juhul võib ravimeid välja kirjutada.