Tunneliefekt on tajutav nähtus, mille puhul aju eeldab, et objekt on püsiv, kui see kaob oklusioonist kaugemale ja ilmub seejärel uuesti. Näiteks kui inimene näeb aida taga hobust traavi ja teiselt poolt väljub hobune, eeldab ta, et tegemist on sama hobusega, kui looma trajektoor on mõistlik. Kuigi see võib tunduda ilmne, hõlmab see tegelikult keerulist kognitiivset manööverdamist ja mängib olulist rolli liikuvate objektide visuaalses töötlemises.
Teadlased, kes uurivad tunneliefekti, märgivad, et kui subjekt näeb liikuvat objekti ja see varjab takistust, ennustab subjekt, kus ja millal objekt uuesti ilmub. Aju tugineb selle teabe arvutamisel objekti trajektoorile ja kiirusele, enne kui see kaob, kuigi kipub alahindama “tunneli” läbimise aega, aega, mil see on oklusiooni tõttu nähtamatu.
Tunneliefekti kaudu tajub aju püsivat objekti, mis liigub läbi samas ruumis ja ajas, isegi kui see kaob ja ilmub uuesti. Ilma selle tajunähtuseta võib aju arvata, et see on hoopis teine objekt, kui midagi kaoks teise objekti taha ja ilmuks uuesti. Kognitiivselt võib aju olla hämmingus selle üle, mis juhtus esimese objektiga, ja ka ebakindel “uue” objekti päritolu suhtes. Selle versiooni võib näha piilumise mängimises väga väikeste imikutega, kes alles arendavad tunnetust ja taju ning ei pruugi alguses mõista, mis juhtub, kui vanem manipuleerib objektiga vaateväljas ja väljaspool.
Tunneliefekt võib hõlmata ka liikuvat oklusiooni ja liikumatut objekti. Näiteks tänavanurgal seisev inimene võib märgata vastasnurgal olevat uudisteletti. Kui auto läheb mööda ja sulgeb uudistekioski, eeldab aju, et see ilmub pärast auto möödumist uuesti ja see on sama uudistekioski. Huvitav on see, et tunneliefekti toimimise uuringutes on teadlased näidanud, et sellised trikid nagu objekti värvi või suuruse muutmine ei peta aju ja see loeb objekti siiski püsivaks, mitte ei arva, et see on uus.
Inimese taju on keeruline. Mõned tajunähtused on seotud ja hakkavad avalduma väga noores eas, teised aga arenevad imikueas ja hakkavad küpsema. Lastele rikkaliku keskkonna pakkumine on kognitiivse arengu hõlbustamiseks ülioluline. Ilma stiimuliteta jätavad lapsed ilma võimalusest arendada oma ajus olulisi juhtmeid ja nad ei pruugi kunagi järele jõuda.