Inimesi pommitatakse iga päev mitmel erineval viisil teabega. Teave jõuab meieni visuaalselt läbi kirjutatud sõnade, piltide ja muu meedia ning ka kuulmisvahendite, näiteks kõne kaudu. Mõnikord ei suuda keha üht või mitut sellist tüüpi teavet õigesti töödelda. See võib olla tingitud visuaalse töötlemise häirest, kuulmistöötluse häirest või mõlemast.
Visuaalse töötlemise häireid on erinevat tüüpi ja neid tuntakse kõige sagedamini lapsepõlves. Seda seetõttu, et nii palju koolides antavat teavet esitatakse visuaalselt, sealhulgas tahvlile kirjutatud märkmed, testitööd ja õpikud. Selle häire sümptomid varieeruvad sõltuvalt inimese häire konkreetsest tüübist ja lastel võivad need ilmneda halva või häiriva käitumisena. Ainus viis olla kindel, et inimesel on mingi visuaalse töötlemise häire, on külastada litsentseeritud meditsiinitöötajat.
Üks visuaalse töötlemise häire tüüp on võimetus tuttavaid objekte ära tunda. Inimene võib näha või ära tunda ainult osa objektist või üldse mitte ära tunda. Lastele võib see tähendada, et nad ei suuda ühel päeval õpitud ja teisel päeval neile näidatud numbrit meelde tuletada.
Visuaalse ruumilise töötlemise häire on see, kui inimene ei suuda eristada kahe või enama objekti vahekaugust ega nende omavahelist suhet. Seda tüüpi häirega inimesel võib näiteks olla raske eristada tähti “p” ja “q”, kuna need mõlemad võtavad sama ruumi, kuid on vastupidised. Samuti võib neil olla raske vahet teha, kas objekti või sõna osa või kogu osa on puudu. Uksel võib puududa ukselink, kuid selle häirega inimene ei pruugi seda märgata ja üritab ust avada, nagu oleks sellel nupp.
Visuaalse motoorse töötlemise häire, millega võivad kaasneda kõik muud vormid, on inimese võimetus ruumis orienteeruda objektide ümber ja nendes vastavalt navigeerida. Sellist inimest võidakse sildistada “kohmakas” või “tohmakas”, kuna ta põrkas vastu esemeid, mille olemasolu ta ei tundnud ära, või lükkas nende ümber. See võib mõjutada inimese kõiki eluvaldkondi ja on nägemistöötlushäiretega inimeste jaoks üks suurimaid turvariske. Visuaalse motoorse töötlemise häirega inimene võib näiteks panna oma käe pliidiplaadi kuumale põletile, kui arvas, et asetab käe tööpinnale.
Visuaalse töötlemise häiretega lastega töötades saab selle õpiraskusega toimetulemiseks teha klassiruumis mitmeid samme. Kasutada võib suure trükiga raamatuid ja meediat, mida kasutatakse tarbetu visuaalse teabe blokeerimiseks. Kõrgendatud joontega paber võib aidata neil kirjutada. Ebavajaliku teabe eemaldamine töölehtedelt ja jaotusmaterjalidest, samuti juhendaja õpetamisstiili muutmine, et see oleks rohkem kuulmispõhine, aitab selle häirega lapsel edu saavutada.
Visuaalse töötlemise häire kahtluse korral on kõige parem konsulteerida arsti või litsentseeritud arstiga, kes võib seejärel suunata isiku testimiseks spetsialisti juurde. Seda seisundit peetakse nii õpiraskuseks kui ka sensoorseks kahjustuseks ning koolis või töökohal tuleks majutuskohad teha vastavalt. Tavaliselt on soovitatav tegutseda koos spetsialistiga.