Halvatus on meditsiiniline seisund, mida iseloomustab võimetus liigutada ühte või mitut lihast. Enamikul juhtudel kaotab seda seisundit kogev inimene kahjustatud piirkonnas igasuguse tunde. See võib olla ajutine või püsiv, olenevalt põhjusest. Kui see on närvisüsteemi kahjustuse tagajärg, on see tavaliselt järjepidev. Unehalvatus seevastu tabab inimest vaid vahetult enne magama jäämist või vahetult pärast ärkamist.
Halvatuse võimalikke põhjuseid on palju. Kaks kõige levinumat on insult ja trauma, eriti närvisüsteemi või aju puhul. Teatud haigused või vaevused, nagu poliomüeliit, peroneaalne düstroofia, spina bifida, Belli halvatus ja hulgiskleroos, võivad samuti põhjustada halvatust. Botulism, paralüütiline karpide mürgistus ja teatud tüüpi mürgid, eriti need, mis mõjutavad otseselt närvisüsteemi, võivad samuti põhjustada selle seisundi.
Täpne halvatuse tüüp, mida inimene kogeb, sõltub selle algpõhjusest. Näiteks Belli halvatuse korral on liikumisvõimetus tavaliselt lokaalne, mis tähendab, et see mõjutab ainult väikest inimese kehapiirkonda. Tavaliselt jääb ainult üks inimese näopool halvatuks, kuna selle külje näonärv muutub põletikuliseks. Kui mõjutatud on ainult üks inimese kehapool, loetakse haigusseisund ühepoolseks. Kui see mõjutab mõlemat poolt, on see kahepoolne.
Insuldi läbi põdenud inimene seevastu võib tunda nõrkust kogu kehas. Seda nimetatakse globaalseks halvatuseks. Ja vastupidi, inimene võib kogeda nõrkust ainult ühel kehapoolel. Meditsiiniliselt nimetatakse seda hemipleegiaks.
Üldjuhul on kõige raskem halvatusvorm põhjustatud seljaaju kahjustusest. Inimesel, kes kogeb traumat seljaaju ülaosas, võib selle tagajärjel tekkida kvadripleegia. Inimene, kes on neljapealine, ei suuda oma käsi ja jalgu liigutada. Seljaaju alumise osa vigastus võib põhjustada parapleegiat, mille tulemuseks on jalad või käed halvatud.
Rasketel juhtudel võib osutuda vajalikuks isikut toita toitetorude kaudu. Selle seisundi ravimiseks võib osutuda vajalikuks ka tööteraapia, füsioteraapia ja kõneteraapia.