Individuatsioon on inimese areng, mis viib järk-järgult suurema teadmise ja tunnetuseni kogu olemisest. See on kontseptsioon, mille tegi kuulsaks kadunud Carl Gustav Jung, kellele omistatakse Sigmund Freudist väga erineva psühholoogilise meetodi loomise psüühika vaatamiseks. Jungil oli väga erinev nägemus sellest, kuidas inimesed läbi elu arenesid ja kuidas nad võiksid psüühika sisemise uurimise kaudu endaga parema rahuloluni jõuda. Selle keskmes oli see individuatsiooniprotsess, kus inimesed tõid esile enda varjatud aspektid ja integreerisid need aspektid isiksusesse.
Individuatsiooni idee on keeruline ja seda nähakse sageli kõige paremini, kuna see on seotud kirjanduse Jungi tõlgendusega. Kui kangelane rännakut läbib, kohtab ta konkreetseid arhetüüpe, millest ta peab õppima ja integreerima. Erinevalt müüdi- ja ilukirjanduslikest teostest on inimese individuatsioon harva nii lineaarne. Inimesed võivad ikka ja jälle maadelda samade probleemidega, kuni nad „sellest aru saavad” või tunnevad ära ja kasutavad ära täieliku mina.
On mõned mõisted, mis aitavad individuatsiooni selgitada. Esimene neist on isiklik alateadvus või kõik need inimese integreerimata aspektid, millele on raske jõuda ja millele ei pruugi olla lihtne juurde pääseda. Selles alateadvuses peituvad arhetüüpsed figuurid, nagu mina vari või kõige allasurutud aspektid ja inimese anima/animus või mehelik/naiselik pool, olenevalt sellest, kumb on tegeliku soo vastand.
Jungi sõnul on inimestel ka isiksus ja see on väline nägu, mida nad maailma suhtes kannavad ja/või oma sotsiaalne nägu. Mina väline keskpunkt on ego, kuid mitteindividuaalses inimeses ei pruugi ego isikust palju erineda ja on tundmatu maa (vari, anima jne) valitseja või selle valitseja.
Terapeutilise vaatenurga alt aitaks terapeut analüüsijal või patsiendil hakata mõistma isikut ja seejärel kaevama sügavamale, et alustada kohtumist varju ja anima või animusega. See võib olla mahukas töö ja võib kuluda palju aastaid, et teadvuseta paljastada, ja palju rohkem, et leitud teadvuseta ainet tegelikult ära kasutada. Individuatsioon ei ole lihtsalt peidus oleva avastamine, vaid selle kaasamine isiksusesse. Sellise töö saavutamiseks on palju viise ja nende hulka võivad kuuluda rääkimine, hüpnoos, unenägude töö, kunsti- või muusikateraapia, liivakandi ilmed ja muud asjad.
Ilukirjanduslikes teostes saavutavad kangelased või kangelannad sageli individuatsiooni teksti pikkuses. Mitteilukirjanduslikule inimesele võib see teos olla hirmutav, virgutav ja vaheldumisi aeglane ja kiire. Inimesed seisavad silmitsi ja töötlevad mõningaid oma hullemaid hirme ja ka neid asju enda kohta, mida nad kõige vähem soovivad, et inimene näitaks. Töö jätkudes ja see võib kesta terve elu, kus isegi siis ei pruugi täieliku individuatsioonini jõuda, võivad inimesed leida end täielikumalt kontaktis autentse ja tervikliku minaga. Jungi teoorias võib tõeline mina olla kõige varjatum asi, mis ilmneb alles siis, kui varjutööd ja anima või animus on arvesse võetud ja integreeritud.