Embrüoloogia on elu tekke uurimine, mis on osa arengubioloogiaga seotud uuringutest. Arengubioloogia uurib, kuidas kõik eluvormid saavad alguse ja kuidas neist arenevad täielikult väljakujunenud ja funktsioneerivad organismid. Embrüoloogia fookus on palju kitsam.
Embrüoloog vaatab elu algust üherakulisest organismist, munarakust või spermatosoidist. Embrüoloogid uurivad viljastumist ja jälgivad embrüo arengut, kuni see sarnaneb oma eellastega. Näiteks inimese eostamisel oleksid embrüoloogid huvitatud nii sperma kui ka munaraku ning nende kahe kohtumisest ning seejärel järgneks munaraku siirdamine ja embrüo kasvamine, kuni see jõuab lootefaasi. Nii et inimestel kestaks embrüo uurimine umbes raseduse teise kuuni.
Mõned embrüoloogid uurivad täiendavalt erinevate organite täielikku arengut kehas. Näiteks neuroembrüoloogia uurib seljaaju ja kesknärvisüsteemi arengut viljastatud munarakust. Kardioloogid kasutavad embrüoloogiat, et nad saaksid klassifitseerida, kuidas viljastatud munarakk areneb südameks ja kopsudeks.
Aristoteles oli üks esimesi, kes toetas epigeneesi teooriat, kontseptsiooni, et eluvormid arenevad viljastumisel keerukateks organismideks. See ei olnud populaarne kontseptsioon ja jäeti suures osas kõrvale preformatsiooniteooria kasuks, mis viitas sellele, et iga inimese sperma oli juba ootav inimene. 18. sajandi keskel esitas Caspar Fredriech Wolff taas epigeneesi kontseptsiooni. Tibude embrüote uurimisel mõistis Wolff, et organismi kehal on arenguetapid. Vivisektsiooni abil jälgis ta konkreetsete elundite keerukust ja väitis, et nende areng ei saanud toimuda lihtsalt spontaanselt, vaid pidi arenema aja jooksul.
Hilisemad teadlased jälgisid tema uuringuid ning mikroskoobi arendamise ja hilisemate täiustustega osutusid Wolffi teooriad üsna täpseks. Wolffi peetakse embrüoloogia isaks, kuigi ta ei mõelnud alguses epigeneesi. Tänapäeval on embrüoloogia teooriaid lihtsam tõestada tänu täpsusele, millega saame rakusiseseid DNA-koode uurida.
Kaasaegses maailmas on embrüoloogial mitmeid praktilisi rakendusi. Embrüoloogia on andnud arstidele vahendid viljastatud munarakkude loomiseks in vitro implanteerimiseks. Embrüoloogia võib tuvastada ka viljastatud munaraku tõsiste geneetiliste seisundite riskitegureid ja valida implanteerimiseks kõige elujõulisemad munad. Embrüoloogia uurimine on viinud otseselt kloonimise kontseptsioonini kas terve organismi või organismi osade jaoks.
Kloonimine ja in vitro viljastamine on mõlemad olnud tohutu arutelu objektiks. Osa probleemist peitub igas embrüoloogiaõpikus. Kõik nad väidavad, et elu algab viljastumise hetkest. Kuigi on tõsi, et teatud eluvormid saavad alguse juba viljastumisest, ei käsitleta sellise elu taset, väärtust ja kvaliteeti. Seetõttu on abordi pooldajad ja vastased selle kontseptsiooni üle vaielnud enne ja pärast abordi legaliseerimist.
Kloonimise üle vaieldakse veelgi ägedamalt. Mõned embrüoloogia valdkonna esindajad viitavad sellele, et elu ei saa Petri tassis alata ja seetõttu pole loodud embrüod tegelikult “elus”. Teised lükkavad selle kontseptsiooni absoluutselt ümber ja usuvad, et inimrakkude manipuleerimine on “jumala mängimine” ning sellisena ebamoraalne ja potentsiaalselt ohtlik. Kahtlemata see arutelu jätkub, eriti seoses õigusaktidega, mis lubavad inimembrüotest tüvirakke eraldada.