Segadus on kõnehäire, mida iseloomustab kiire, korrastamata kõne, mida inimestel võib olla raske mõista. Paljud selle häirega patsiendid ei tea oma häire ulatust ja võivad arvata, et nende suhtlemisoskus on normaalne. Segadus võib raskendada mõistmist ja saada sotsiaalseks takistuseks koolis või tööl. Selle häirega patsientide lausete ebakorrapärasus viitab sellele, et patsient on samuti organiseerimatu ega pruugi mõistet täielikult mõista, kuigi see tegelikult nii ei ole.
Segamise põhjused on erinevad. Mõnikord on see ravimite, väsimuse või uimastite tagajärg. Teistel patsientidel võib see tekkida lapsepõlves kõneoskuste omandamisel, samuti võib see tekkida ajukahjustusega patsientidel, kus aju kõnekeskused ei pruugi normaalselt funktsioneerida. Segadus võib esineda ka kaasuvana muude haigusseisunditega, nagu autism või tähelepanupuudulikkuse häire, mistõttu on äärmiselt oluline patsiendi hoolikas diagnoosimine ja sõelumine, et tagada õige ravi.
Segadus ei hõlma mitte ainult kiiret kõnet, vaid ka juhuslike sõnade ja silpide sisestamist. Kordamine on tavaline, sealhulgas sõnad, silbid ja terved laused. Selle seisundiga patsiendid võivad olla altid malapropismidele, silpide vahetamisele ja muudele kõneprobleemidele, mis võivad muuta nende mõistmise raskemaks. Neil võib olla ka ebaühtlane kõnerütm. Kõnekeel kipub järgima kindlaid ja tuttavaid rütmimustreid ning kui keegi räägib rütmist väljas, on seda raskem järgida, eriti kui see on seotud muude segaduse sümptomitega, nagu juhuslike sõnade sisestamine.
Seda seisundit, mida tuntakse ka tahhüfeemiana, on patsientidel mõnikord raske tuvastada. See võib muuta nad diagnoosi ja ravi suhtes vastupidavaks, kuna nad ei pruugi oma kõnes midagi valesti näha. Mida varem segadus tuvastatakse, seda edukam on ravi ning õpetajatel, lastehoiuteenuste osutajatel ja arstidel on oluline soovitada kõneprobleemidega laste puhul täiendavaid sõeluuringuid. Kõnepatoloog võib patsiendile hinnangu anda ja vajadusel välja töötada raviplaani.
Ravi hõlmab tavaliselt kõneteraapiat, mis aitab patsientidel kõnet kavandada ja keskenduda segadusega seotud konkreetsetele probleemidele. Kui kõnehäire on põhjustatud meditsiinilisest probleemist, näiteks ravimist, peaks selle probleemi lahendamine lahendama ka kõneprobleemid ja muutma patsiendi end mugavamaks.