Ketoosi test on laboritest, mille eesmärk on kontrollida ketokehade, tuntud ka kui ketoonide, keemiliste ühendite märke, keemilisi ühendeid, mida keha toodab energia saamiseks rasva põletamisel, mitte ladestunud suhkrutele tuginedes. Lisaks laboris tehtavale ketoositestile saab väga kiiresti ja lihtsalt teha ka kodus. Apteekides ja apteekides on sageli ketoosi testimiseks vajalikke tarvikuid ja neid võib tarnida ka arst, kui arst soovib, et patsient jälgiks ketoosi olemasolu kodus.
Ketoos on enamasti dieedist tingitud seisund. Kui inimesed ei tarbi piisavalt süsivesikuid või põletavad süsivesikuid väga kiiresti, ei suuda nende kehad süsivesikuid ladestatud suhkruteks muuta. Selle tulemusena pöördub keha muude energiaallikate, sealhulgas toidurasva ja keharasva poole. Rasva muundumine keha jaoks kasutatavaks vormiks tekitab ketoone. Lõpuks erituvad ketoonid uriiniga. Ketoosi põdevatel inimestel on tavaliselt tugev uriinilõhn ja neil võib olla ka halb hingeõhk.
See seisund võib olla ohtlik teatud tervisehäiretega inimestele, kuid muudel juhtudel on see tegelikult tahtlikult esile kutsutud. Mõned krambihoogudega inimestele mõeldud dieedid kasutavad krambihoogude kontrolli all hoidmiseks ketoosi ja see on ka osa kaalulangetusdieete, mille eesmärk on sundida keha energia saamiseks toidurasva kasutama ja seeläbi kaalu langetama. Ketoosi testi võib soovitada kellelegi ketoosi tuvastamiseks ja vältimiseks või kontrollitud ketoosi jälgimiseks.
Üks lihtsamaid ketoositesti liike hõlmab testriba kastmist uriiniproovi või urineerimist testribale. Testriba sisaldab imavat padjakest kemikaaliga, mis reageerib uriinis leiduvate ketokehadega, muutes värvi. Inimesed saavad kontrollida ketoonide märke uriinis ja hinnata nende kontsentratsiooni selle põhjal, kui palju värvus muutub.
Võib kasutada ka vereanalüüsi. Vere ketoositesti üks eeliseid on kohene täpsus, kuna pärast kehasse ilmumist võib ketoonide ilmumine uriinis veidi aega võtta. Vere ketoosi test nõuab patsiendilt väikest vereproovi ja seda saab tavaliselt teha lihtsas laboris arsti kabinetis või apteegis. Vereproovid võib saata ka laborisse, kui tulemustega pole kiiret.