Boerhaave’i sündroom on söögitoru seina rebend või rebend. Kuigi paljud tegurid võivad põhjustada söögitoru rebendit, on Boerhaave’i sündroomina diagnoositud pisarad tavaliselt tingitud korduvast jõulisest oksendamisest. Tavaliselt tekivad pisarad söögitoru alumise kolmandiku vasakul küljel, põhjustades rohkem oksendamist, valu rinnus ja nahaalust emfüseemi või rindkere naha alla jäävat õhku. Neid sümptomeid nimetatakse ühiselt Mackleri triaadiks. Kui Boerhaave’i sündroomiga seotud pisaraid korralikult ei ravita, võib see lõppeda surmaga.
Hollandi arst Herman Boerhaave dokumenteeris haigusseisundi esmakordselt 18. sajandil. Boerhaave’i töö aluseks oli erinevate kahjustuste ja patsiendi sümptomite vahelise seose uurimine. 1724. aastal kirjutas Boerhaaver Hollandi admiralist ja parunist Jan von Wassenaer, kes pärast tundidepikkust pidusööki korduvalt ja jõuliselt oksendas. Oksendamise põhjustatud kahjustus tema söögitorus viis lõpuks von Wassenaeri enneaegse surmani. Boerhaave’i ajal peeti kõiki sündroomi juhtumeid ühtlaselt surmaga lõppevaks, jäädes selleks kuni kaasaegsete kirurgiliste sekkumiste väljatöötamiseni.
Isegi kirurgilise sekkumise korral põhjustab hinnanguliselt umbes 30 protsenti Boerhaaveni juhtudest surma. Enamik nende söögitoru rebenditega seotud haigestumuse määradest on hilise diagnoosimise tulemus. Kahjustuse varajane ravi on patsientide ellujäämise seisukohalt ülioluline. Vähesed patsiendid jäävad ellu ilma kahjustuse parandamiseks kiire kirurgilise sekkumiseta.
Kõigil patsientidel ei esine klassikalist sümptomite triaadi, mis muudab diagnoosimise keeruliseks. Lisaks muudavad diagnoosimise keerulisemaks hilises staadiumis sümptomid, nagu sepsis ja šokk. Eksperdid hindavad, et kui ravi kestab pärast rebenemist kauem kui 12–24 tundi, suureneb patsiendi suremusrisk 50 protsenti. Kui pärast rebenemist oodatakse ravi alustamiseks 48 tundi, siis suremus on tavaliselt üle 90%.
Uuringute kohaselt kogevad mehed Boerhaave’i sündroomist tingitud rebenemist sagedamini kui naised. Meespatsientide ja naiste keskmine suhe on 2:1. Patsiendid, kellel on anamneesis alkoholi liigtarvitamine, kogevad selliseid söögitoru rebendeid tõenäolisemalt kui patsientidel, kes ei joo regulaarselt. Uuringute hinnangul on kuni 40 protsenti Boerhaave’i sündroomiga patsientidest alkoholijoobes ning alkohoolikud tunnevad haigussümptomeid harvemini õigel ajal ära, et elupäästvat ravi otsida.
Sarnaselt Boerhaaveni sündroomiga kaasnevad Mallory-Weissi sündroomiga ka söögitorukoe pisarad. Erinevalt Boerhaavenist esineb Mallory-Weiss söögitoru ja mao ristumiskohas limaskestas. Muud sarnasused Boerhaaveni sündroomiga hõlmavad tugevat seost Mallory-Weissi ja alkoholismi vahel. Mallory-Weissi seostatakse ka söömishäiretega. Kui Boerhaaven põhjustab ilma korraliku hoolduse või kirurgilise ravita surma, siis Mallory-Weiss on harva surmav.