Neerutuubulaarne atsidoos on haigus, mida iseloomustab ebatavaliselt kõrge happesuse tase veres. See tekib siis, kui neerud ei suuda organismist piisavalt hapet eemaldada ja seda uriiniga väljutada. Tulemuseks võivad olla mitmed erinevad sümptomid, sealhulgas krooniline väsimus, lihasvalud, südamepekslemine ja laste kehv kasv. Ilma ravita võib neerutuubulaarne atsidoos põhjustada püsivat neerukahjustust ja võib-olla ka neerupuudulikkust. Enamikku neerutuubulaarset atsidoosi juhtudest saab korrigeerida ravimite ja toidulisanditega, mis on mõeldud vere happetaseme stabiliseerimiseks.
Neerutuubulaarset atsidoosi on mitut tüüpi, mis on klassifitseeritud nende mõjutatud neerutorude osade ja nende põhjustatud sümptomite järgi. Kõige tavalisemat tüüpi nimetatakse distaalseks atsidoosiks, mis viitab probleemile tuubuli viimase osaga, mis tavaliselt eritab hapet uriini. Paljud distaalse atsidoosi juhtumid on pärilikud, kuid haigus võib tekkida ka sirprakulise aneemia, maksatsirroosi või autoimmuunhaigusega, nagu reumatoidartriit või luupus, inimestel. Happe tasakaalustamatus võib alandada vere kaaliumisisaldust ja põhjustada ebastabiilse südame löögisageduse, lihasnõrkuse ja neerukivide sümptomeid. Väikestel lastel võib tekkida rahhiit ja nad ei suuda saavutada ka normaalset pikkust ja kaalu.
Neeru tubulaarne atsidoos võib tekkida ka tuubuli proksimaalse otsa probleemide tõttu. Proksimaalne atsidoos tõstab vere happesust, kuna verest filtreeritakse välja liiga palju aluselist vedelikku ja väljutatakse uriiniga. Nagu distaalne atsidoos, võib haigus olla pärilik või tekkida immuunsüsteemi puudulikkuse tõttu. Mõnedel patsientidel, kes saavad vähiraviks pikaajalist keemiaravi, tekib tüsistusena proksimaalne atsidoos. Sümptomiteks on tavaliselt väsimus, söögiisu muutused ning luu- ja lihasvalu.
Arstid, kes kahtlustavad neerutuubulaarset atsidoosi, võivad läbi viia mitmeid diagnostilisi teste, et saada teavet haiguse tõsiduse, tüübi ja põhjuste kohta. Vere- ja uriiniproovid skriinitakse põhjalikult, et määrata nende happe- ja kaaliumisisaldus. Kui kahtlustatakse neerude füüsilist defekti, võidakse teha pildiuuringuid, näiteks ultraheli.
Nii distaalset kui ka proksimaalset neerutuubulaarset atsidoosi ravitakse, suurendades patsientide põhiliste kemikaalide tarbimist. Naatriumvesinikkarbonaat, söögisooda aktiivne koostisosa, on kõige sagedamini kasutatav toidulisand. Atsidoosi põdevatel inimestel võib olla vaja iga päev juua söögisooda lahuseid või võtta vesinikkarbonaadi tablette, et vältida sümptomite süvenemist. Kui vere kaaliumisisaldus on ohtlikult madal, võib välja kirjutada ka kaaliumilisandi. Regulaarne treening ja sagedased arstlikud läbivaatused on hädavajalikud, et aidata tagada luu- ja neeruprobleemide paranemine raviga.