Nagu kõik amneesia tüübid, on lapsepõlve amneesia seisund, mis takistab inimesel teatud punktist kaugemal meenutada või mälestusi omada. Lapsepõlve amneesia puhul, mida tuntakse ka kui infantiilset amneesiat, pole inimesel lapsepõlve esimestest aastatest mälestusi. Üldiselt tähendab see lapsepõlve kahte esimest aastat, kuid mõne jaoks võib mälukaotus ulatuda esimese nelja eluaastani. Teadlased pakuvad lapseea amneesiale mitmeid võimalikke selgitusi ja mõned väidavad isegi, et teatud inimestel on see suurem kui teistel. Kuigi haigusseisund on tavaline ja tavaliselt ei ole ohtlik, peaksid kõik, kes soovivad täiendavalt uurida, abi otsima koolitatud terapeutidelt.
Lapsepõlve amneesiale on erinevaid selgitusi. Sigmund Freud väitis, et selline lapsepõlve mälukaotus oli traumaatilise amneesia tüüp, mille käigus laps surus alla mälestusi psühhoseksuaalse arengu käigus toimunud traumaatilistest sündmustest. Kuna Freudi selgitus ei aseta teaduslikku uurimist anekdootlikele tõenditele, kritiseeritakse seda mõnikord. Teised lapsepõlve amneesia teooriad hõlmavad neuroloogilise arengu puudumist imikueas, keele mittetäielikku arengut ning laste ja täiskasvanute emotsioonide ja perspektiivide erinevust. Üldiselt on lastel püsivate mälestuste kodeerimisel piiratud võimed, nii et sageli kaovad need mälestused aja möödudes.
Uuringud näitavad, et lapsepõlve amneesia puhul võib esineda teatud mustreid. Näiteks kipuvad emased säilitama mälestusi, mis toimusid varem, ja on elavamad kui meeste mälestused. Arvatakse, et see võib olla tingitud sellest, kuidas eri sugupooled lapsepõlves suhtlevad ja vestlevad. Rass võib mängida rolli ka lapsepõlves amneesias. Näiteks eurooplased ja asiaadid kipuvad meenutama nooremaid lapsepõlvemälestusi kui mõned teised rahvused.
Üldiselt on lapsepõlves amneesia üsna tavaline ja mitte ohtlik. Kuna selline amneesia ei tulene orgaanilisest põhjusest nagu peavigastus, tuleb harva arvestada füüsiliste kahjustustega. Siiski võib kaaluda psühholoogilist kahju, kui lapsepõlve mälukaotus tuleneb sellest, et laps surub maha mälestusi ohtlikest sündmustest, näiteks väärkohtlemisest. Sellises olukorras võib olla vaja terapeudi, kes on spetsialiseerunud mälukaotusele ja täpsemalt allasurutud mälestustele. See võib olla keeruline territoorium, eriti kui tegemist on selliste meetoditega nagu vastuoluline hüpnoos, ning sellega peaksid tegelema ainult koolitatud spetsialistid ja patsiendid, kes mõistavad iga eelise ja puuduse võimalusi.