Enesevigastamine on patoloogia, mille puhul keegi kahjustab ennast tahtlikult, kuid mitte enesetapu kavatsusega. Sellel patoloogial on väga erinevaid vorme ja oluline on eristada enesevigastusi nii suitsidaalsest käitumisest kui ka kultuuriliselt või kunstiliselt sobivatest tegevustest, nagu initsiatsioonirituaalid või tätoveeringud. Naistel on enesevigastamise tõenäosus umbes neli korda suurem kui meestel ning enesevigastamine on noorte seas väga levinud, kuid käitumine võib avalduda igas vanuses.
Selline käitumine ilmneb tavaliselt vastusena stressile, traumale või depressioonile. Inimesed tekitavad endale kahju, et tulla toime olukordadega, mille üle nad ei tunne mingit kontrolli, ning sageli valivad nad oma tegevuseks oma keha varjatud kohad, et enesevigastusi ei avastataks. Mõnel juhul võivad vigastused olla ilmsemad, sel juhul võib enesevigastamist vaadelda kui appikarjet ning enesevigastamine võib areneda ka tõsisemaks suitsidaalseks käitumiseks, mistõttu on see murettekitav.
Enesevigastuste vorme on palju. Inimesed võivad end näiteks lõigata või põletada või näppida oma juukseid, nahka ja küüsi. Mõned inimesed neelavad tahtlikult mürki, käituvad väga ohtlikult või üritavad end vigastada, visates end trepist alla või lüües raskete esemetega. Käitumine on sageli salajane ja katsealuse küsitlemisel võidakse vigastusi käsitleda kui “õnnetusi”.
Kui enesevigastus muutub krooniliseks, nimetatakse seda korduvaks enesevigastuseks (RSI). Sellises olukorras ei saa patsient sageli oma enesevigastamise üle kontrolli, vaid tunneb sundi ennast kahjustada. Lisaks sellele, et see võib olla psühholoogiliselt kahjulik, võib see olla ka füüsiliselt kahjulik; enesevigastamine võib põhjustada infektsioone ja mitmesuguseid muid terviseprobleeme.
Sellise käitumisega patsiente saab ravida mitmel erineval viisil. Nagu ka teiste psühholoogiliste seisundite puhul, on oluline sekkuda viisil, mis on toetav ja mittesüüdistav. Antidepressante võib välja kirjutada, et aidata patsiendil stressiga toime tulla, kuid tungivalt soovitatakse ka kõneteraapiat. Mõned patsiendid saavad kasu ka pingutavamast teraapiast, mille eesmärk on muuta nende põhilisi käitumismustreid, ja inimesed võivad kasutada selliseid nippe nagu kasulikuma käitumise propageerimine alternatiivina enesevigastamisele või “sõbrasüsteemi” kasutamine tagamaks, et patsiendil on alati sõber, kellele helistada, kui tal on tunne, et ta soovib end vigastada.