Antifosfolipiidsete antikehade sündroom on hüübimishäire, mille puhul patsiendi veri hakkab ebanormaalselt hüübima mitmete autoimmuunreaktsioonide tagajärjel. Haiguse esmastel juhtudel areneb patsientidel haigusseisund ilma eelnevate ja potentsiaalselt seotud põhjusteta, sekundaarsed juhud aga siis, kui patsiendil on olemasolev autoimmuunhaigus ja tüsistusena ilmneb antifosfolipiidsete antikehade sündroom. Selle seisundi ravi hõlmab tavaliselt patsiendi ravi antikoagulantidega, et purustada trombid ja vältida hüübimise potentsiaalselt surmavaid tagajärgi, nagu insult.
Antifosfolipiidsete antikehade sündroomiga patsiendil tekitab immuunsüsteem veres leiduvate ühendite vastu antikehi ja hakkab neid ründama. See põhjustab tugevat hüübimist. Patsiendil on oht süvaveenide tromboosi tekkeks, mille korral jalas moodustub tromb koos verehüüvetega mujal kehas, näiteks kopsudes. Lisaks võib see seisund põhjustada insuldi, kui ajus moodustub tromb või see liigub ajju.
Rasedatel naistel võib antifosfolipiidsete antikehade sündroom põhjustada tõsiseid tüsistusi, sealhulgas raseduse katkemist. Rasedatel naistel on tavatingimustes oht hüübimisprobleemide tekkeks ning vere hüübimisprobleemide ilmnemine raseduse ajal on murettekitav. Sünnitusarst saab hinnata hüübimishäirega patsienti, et määrata kindlaks riskiaste ja töötada välja sobiv plaan raseduse juhtimiseks.
Antifosfolipiidsete antikehade sündroomi sümptomiteks võivad olla valu ühes jäsemetes ja lööve. Patsiendilt võib fosfolipiidivastaste antikehade otsimiseks võtta verd, kuigi on oluline olla teadlik, et nende antikehade olemasolu ei tähenda tingimata, et patsiendil on häire. Umbes kahel protsendil elanikkonnast tekivad fosfolipiidvastased antikehad loomulikul teel ilma igasuguste halbade mõjudeta. Kindla diagnoosi saamiseks peab arst kinnitama hüübimisprobleemide olemasolu ja välistama patsiendi hüübimishäire muud võimalikud põhjused.
Selle seisundi ravi algab antikoagulantide kasutamisega trombide lõhustamiseks ja tüsistuste riski vähendamiseks. Kui tromb on moodustunud ja seda ei saa ravimitega lahti murda, võib selle eemaldamiseks olla vajalik operatsioon. Patsientide puhul, kellel on tekkinud tüsistused nagu insult, võib osutuda vajalikuks täiendav meditsiiniline sekkumine. Rasedate naiste puhul, kellel rasedus ei katke, klassifitseeritakse rasedus kõrge riskiga kategooriasse ja patsienti tuleb kogu raseduse vältel hoolikalt jälgida. Naised, kellel on antifosfolipiidsete antikehade sündroom, võivad suurema riski tõttu kaaluda raseduse vältimist.