Isik, kellel on passiivne agressiivne isiksusehäire (PAPD), võib tunduda, et ta läheb teiste inimeste soovidega kaasa, kuigi tegelikkuses seisab ta passiivselt vastu korraldustele ja juhistele. Ta võib vältida vastutust, vastata ettepanekutele negatiivselt ja tunduda kergesti solvuvana. Selle häirega inimestel võib aja jooksul tekkida ka nördinud suhtumine pereliikmetesse, romantilistesse partneritesse ja autoriteetidesse.
Vaimsete häirete diagnostika- ja statistiline käsiraamat: DSM-IV kirjeldab PAPD-d kui negatiivsete, nördivate hoiakute ja passiivse vastupanu levinud mustrit. PAPD nähud võivad ilmneda varases täiskasvanueas ja võivad kesta kogu ülejäänud elu. Nende sümptomite hulka kuuluvad vastutuse vältimine, pahameel lähedaste ja autoriteetsete isikute vastu, kangekaelsus ja üldine ebaefektiivsus. PAPD-ga vaevlevad inimesed võivad sobimatutel aegadel pahurad ja näida vihased, vaenulikud ja solvunud. Muud tüüpi isiksusehäiretega inimesed võivad avaldada sarnast negatiivset suhtumist ja käitumist.
Keegi, kellel on probleeme PAPD-ga, vastab sageli teise inimese soovitustele, juhistele või korraldustele negatiivselt. Kui ta peab ülesande täitma, võib PAPD-ga isik tahtlikult vältida juhiste kuulamist või ülesande täitmise katsega viivitada. Mõnel juhul võib isik ülesandega tahtlikult segada, väljendades pahameelt käsu andja vastu. Passiiv-agressiivne käitumine võib lihtsalt olla inimese väljund üldise vaenulikkuse ja viha väljendamiseks.
Vastavalt viiefaktorilisele isiksuse mudelile on passiivse agressiivse isiksusehäirega inimestel väga neurootilised, ekstravertsed ja kohusetundlikud kalduvused. PAPD psühholoogiline profiil viitab ka sellele, et inimesed ei ole teistega eriti avatud ja meeldivad, tunduvad kohati paranoilised või liiga küünilised. Vaatamata kõrgele intelligentsusele võivad PAPD sümptomitega inimesed raskusi suhete ja karjääriarenguga.
Passiivse agressiivse isiksusehäire diagnoosib psühholoog. Psühholoog analüüsib patsiendi käitumist, võttes arvesse uimastitarbimist, ellujäämisoskusi ja psühhosotsiaalset ajalugu. Mõningaid PAPD sümptomeid võib tuvastada ka muude isiksusehäirete tüüpide, näiteks piiripealse isiksusehäire ja histrioonilise isiksusehäire korral. Passiiv-agressiivse käitumise äärmuslik ja pidev näitamine võib viia psühholoogi diagnoosimiseni patsiendil PAPD-ga.
Passiivse agressiivse isiksusehäirega patsiente ei ravita. Patsiendid võivad aga võidelda muude probleemidega, mis süvendavad nende negatiivset käitumist, nagu ärevus, depressioon ja muud uimastite või alkoholiga seotud probleemid. Inimesed, kellel on lisaks PAPD-le ka muid probleeme, võivad võtta ärevuse ja depressiooni ravimeid ning otsida nõustamist sõltuvus- ja käitumisprobleemide osas. Kognitiiv-käitumuslik ja rühmateraapia võivad olla patsiendile väga kasulikud. Rühmateraapia võib aidata inimesel oma käitumist grupikeskkonnas käsitleda ja võib-olla parandada suhteprobleeme.