Sõjahüsteeria on hüsteeriline emotsionaalne reaktsioon läheneva hukatuse tundele, mille tekitab peatse sõjaga seotud propaganda levitamine. Sõjahüsteeria mõjutab sõjas osalejaid ja tekitab elanikkonnas paanikatunnet. Näiteks olukorras, kus levib kuulujutt, et riik A võib minna sõtta riigiga B, võib paanikatunne hakata levima nii riigi A kui ka riigi B kodanike seas, kellel on tunne, et sõda toob kaasa katastroofilised tagajärjed neid.
Selliseid paanikasüteid võib toita valitsuse ja muude allikate propaganda, mis võib paanika süte täieõiguslikuks hüsteeriaks piitsutada. Külma sõja puhkemise ajal olid ameeriklased sõjahüsteeria küüsis, mille tagajärjeks oli hirmu- ja paanikatunne. Need olid puhtalt emotsionaalsed reaktsioonid, mis viisid teatud tegudeni. Inimesed hakkasid toitu ostma suurtes kogustes ja koguma seda hädaolukordadeks. Samuti hakkasid nad oma kodudesse lisama teatud tüüpi kaitset, kui nad arutasid, kas on mõistlik tugineda selle asemel avalikele varjupaikadele.
Võib-olla saab seda hüsteeriat kõige paremini tabada teatud külma sõja ajast pärit elanike suhtumine, kes arvasid, et peavad tegema meetmeid oma privaatsete varjupaikade paremaks kaitsmiseks. Need inimesed uskusid, et kui sõda peaks algama, võivad inimeste hordid nende kodudesse varju otsida. 1950. aastate külma sõja peamine hirm oli tuumarünnak USA vastu.
Külmast sõjast tulenev sõjahüsteeria on vastuseks kasvavale terrorirünnaku ohule asendunud tekkiva massihüsteeriaga. Seda lisaks Ameerika sõdadele selliste riikide vastu nagu Iraak ja Afganistan. Kasvavast terrorirünnakute hirmust tingitud sõjahüsteeria on viinud teatud individuaalsete õiguste järsu piiramiseni, kuna inimesed loobuvad rohkematest õigustest vastutasuks parema kaitse tunde eest nende rünnakute vastu.
Näiteks võib kehakujutise skaneerimist erinevates lennujaamades üle maailma pidada ettevaatlikuks või sõjahüsteeria tulemuseks. Ilma terrorirünnakute ohuta ja inimestel, kellel on selliste rünnakute ees emotsionaalne hirm, ei sallitaks neid asju kunagi, kuna inimesed käsitleksid seda oma väärikuse rikkumisena. Lisaks pildiskaneerimisele on inimesed valmis leppima ka sageli invasiivsete kehaotsingutega ning piirangutega esemete tüübile ja arvule, millega nad võivad turvatunde eest reisida.