Humanistlik psühholoogia teooria arenes välja 1950. aastatel, osaliselt vastusena 20. sajandi esimest poolt iseloomustanud sõjaliste konfliktide rohkusele. Selle kaks peamist pooldajat, Carl Rogers ja Abraham Maslow, avaldasid 1950. ja 1960. aastatel esimesed selle lähenemisviisi uurimistööd. Selle lähenemisviisi põhiline arvamus on, et inimesed on oma olemuselt head ning et usk inimkonda ja austus selle vastu on vaimse tervise jaoks oluline.
Selle põhilise veendumusega külgnevad mitmed teised selle vaatenurga olulised tõekspidamised. Esimene on see, et olevik on olulisem ja olulisem kui minevik või tulevik. Seetõttu on kasulikum uurida, mida saab teha siin ja praegu, mitte teha otsuseid selle põhjal, mis võib tulevikus juhtuda või pidevalt minevikukogemustel mõtiskleda.
Teiseks on idee, et iga inimene peab võtma isikliku vastutuse oma tegude või tegevusetuse eest. Humanistliku lähenemise korral on see isikliku vastutuse tunne hea vaimse tervise jaoks ülioluline. Kolmas usk on idee, et igaüks on oma olemuselt väärt elementaarset inimlikku austust ja väärikust, olenemata sellistest teguritest nagu rass, etniline kuuluvus, välimus, rikkus või teod.
Humanistliku psühholoogia lähenemise eesmärk on, et neid põhiideid järgides on võimalik isikliku kasvu kaudu õnne saavutada. Õnneks on vajalik nii enese mõistmine kui ka enesetäiendamine. Lisaks soodustab mõistmine, et igal inimesel on nii isiklik kui ka sotsiaalne vastutus, mitte ainult isikliku kasvu, vaid ka kogukonna ja sotsiaalse kaasatuse.
Abraham Maslow, selle teooria varajane pooldaja, uskus, et need ideed on Freudi psühhoanalüüsi teooriaga otseses vastuolus. Freudi teooriate üks põhilisi uskumusi on see, et inimeste ajed ja soovid on alateadlikud ja varjatud, samas kui Maslow arvates on inimesed teadlikult teadlikud nende käitumist juhtivatest motiividest. Põhimõtteliselt arvas Maslow, et psühhoanalüüs nõustub sellega, et enamik elu aspekte on väljaspool individuaalset kontrolli, samas kui humanistlik lähenemine põhines vabal tahtel.
Humanistlikul lähenemisel on mõned tugevad küljed, mis muudavad selle kaasaegses maailmas eriti kasulikuks teooriaks. See lähenemine rõhutab ideed, et igaüks saab panustada oma vaimse ja füüsilise tervise parandamisse, olenevalt sellest, mis viisil on talle kõige kasulikum. Lisaks võtavad need teooriad isiklike kogemuste kujundamisel arvesse keskkonnategureid. Arusaam, et kõigil inimestel on samad õigused austusele ja väärikusele, on samuti kasulik, kuna see julgustab rassilist ja etnilist sallivust ning tugevdab indiviidi usku oma eneseväärikusesse.
Kriitikud märgivad, et humanistlikul vaatenurgal on vähe standardiseeritud ravimeetodeid. See efekt tuleneb suuresti vaba tahte tähtsusest, mis muudab standardsete ravimeetodite väljatöötamise äärmiselt keeruliseks. Probleemiks on ka see, et humanistlik teooria ei sobi orgaaniliste psüühikahäiretega inimestele, nagu skisofreenia või bipolaarne häire, mistõttu ei saa seda pidada kõikehõlmavaks koolkonnaks.
Vaatamata sellele kriitikale on humanistliku psühholoogia elemente kaasatud paljudesse teraapiastiilidesse. See lähenemine, mille rõhuasetus on isiklikul vastutusel, sotsiaalsel vastutusel ja sotsiaalsel sallivusel, muudab selle kasulikuks aluseks positiivsetele isiklikele ja sotsiaalsetele muutustele. Seetõttu, kuigi see psühholoogiline teooria võib mõnes mõttes olla ebapiisav, pakub see mõningaid lihtsaid ja praktilisi vahendeid eneseanalüüsiks.