Mõned kõige sagedamini kasutatavad diagnostilise kujutise seadmete tüübid hõlmavad röntgeniseadmeid, arvutitomograafia (CT) skannereid, magnetresonantstomograafia (MRI) skannereid, positronemissioontomograafia (PET) skannereid ja ultraheliaparaate. Kõik need diagnostilise pildistamise seadmed võimaldavad tervishoiuteenuse osutajatel uurida keha erinevaid sisemisi struktuure. Ehkki pealkirjaga sarnane, täidab iga seade erinevat funktsiooni, mis aitab spetsialistidel diagnostikas ja ravis.
Röntgeniseadmed töötavad, saates väikese koguse kiirgust elektromagnetlainete kujul läbi keha filmile või spetsiaalsele plaadile. Elektromagnetlained neelavad tavaliselt luud, tihedad koed ja kõik kehas olevad metallesemed ning läbivad pehmeid kudesid, nagu nahk, lihased ja rasv. Kui filmist või plaadist tehakse röntgenograafia, näivad kõik alad, kus röntgeniseadme elektromagnetlained neeldusid, valged. Piirkonnad, kus lained ulatusid kuni kile või plaadini, on mustad. Röntgenikiirgust kasutatakse sageli luuprobleemide (nt luumurrud või hambaaukud) diagnoosimiseks ning kehas leiduvate võõrkehade (nt kuulid või naelad) tuvastamiseks.
CT-skannerid on spetsiaalset tüüpi röntgeniseadmed. Üldiselt sisaldavad CT-skannerid suurt rõngast, mis kiirgab elektromagnetlaineid ja lööb keha läbivaid laineid. Skänner on ühendatud arvutiga, mis aitab tõlgendada röntgenipilte ja kuvab need tavaliselt keha röntgenikiirtega tehtud osade ristlõike või kahemõõtmelise vaadetena. CT-skannerid salvestavad üldiselt rohkem üksikasju kui röntgeniaparaadid, nii et neid saab kasutada luude, elundite, kasvajate ja muude kehakudede kuvamiseks.
Teine diagnostilise pildistamise seadmete tüüp on MRI skanner. Erinevalt röntgeniseadmetest ja CT-skanneritest ei kasuta MRI skanner kiirgust; selle asemel kasutab see magnet- ja raadiolaineid. MRI skanner sisaldab tavaliselt suurt silindrikujulist magnetit, mille keskel on auk, millesse patsient libiseb. See magnet loob magnetvälja, mis ümbritseb patsienti, kui ta skannerisse siseneb. Üldiselt lastakse raadiolaineid seejärel korrapäraste ajavahemike järel läbi keha, luues seeläbi andmeid, mis edastatakse ühendatud arvutisse, mis teisendab andmed elundite, veresoonte ja luude ristlõikepiltideks.
PET-skannerid on veel üks diagnostilise pildistamise seadmete tüüp, mis kasutab rõngast, millesse patsient libiseb. Sel juhul tuvastab rõngas radioaktiivse materjali, mille patsient tavaliselt neelab, hingab sisse või saab intravenoosse süstina vahetult enne PET-uuringut. Seejärel lamab patsient tavaliselt laual ja libiseb PET-skanneri rõngasse, kus detektorid jälgivad radioaktiivset materjali, kui see liigub läbi keha. Rõngas on kinnitatud arvuti külge, mis kasutab teavet selle kohta, kui palju radioaktiivset materjali neeldub, et luua pilt kehas toimuvast. Üldiselt saab PET-skannereid kasutada selleks, et näha, kuidas teatud organid, nagu süda ja aju, ning kehafunktsioonid, nagu verevool, töötavad.
Viimane levinud diagnostilise pildistamise seadmete tüüp on ultraheliaparaat. Ultraheliseadmed koosnevad tavaliselt mitmest komponendist, sealhulgas muundurist, arvutist ja videomonitorist. Andur saadab kõrgsageduslikke helilaineid läbi keha ja kuulab seejärel kajasid. Arvuti tõlgib selle teabe pildiks, mis kuvatakse tavaliselt videomonitoril. Ultraheliseadmeid kasutatakse sageli keha pehmete kudede (nt elundite ja veresoonte) vaatamiseks ning emaka sisemuse nägemiseks raseduse ajal, et jälgida loote arengut.