Ära elusta (DNR) käsk on teatud tüüpi eelkäsk, mis näitab, et patsiendile ei tohiks pakkuda CPR-i ega muid elupäästmismeetmeid südameseiskuse või muude meditsiiniliste hädaolukordade korral. Tavaliselt taotleb DNR-i lõplikult haige patsient või patsient, et vältida potentsiaalselt valulikke ja invasiivseid protseduure. DNR-i võivad taotleda ka väga eakad patsiendid või muul juhul patsiendid.
DNR-i tellimusi on mitut tüüpi ja nende erinevuste tundmine on kasulik, eriti kui kaalute ise DNR-i taotlust. Kuigi enamik inimesi seostab DNR-i kardiopulmonaalse elustamisega (CPR), võib haiglakeskkonnas kasutada ka muid elupäästmismeetmeid, sealhulgas IV ravimite manustamine, intubatsioon hingamisteede kindlustamiseks ja defibrillaatori labade kasutamine. Mõned neist meetmetest on traumaatilised ja invasiivsed ning ei pruugi alati olla tõhusad, kui patsient on tõsiselt haige.
Põhilise DNR-i korralduse kohaselt ei pakuta ühtegi neist meetmetest patsientidele, kellel on hingamis- või südameseiskus. Haigla personal ja õed töötavad siiski selle nimel, et patsiendil oleks mugav hapniku manustamise, patsiendi liigutamise ja veenisiseste vedelikega niisutamise kaudu. DNR-i eesmärk ei ole patsienti tappa, vaid teda surma lähenedes mugavalt hoida.
Ideaalis peaks patsient taotlema DNR-i oma arstilt, seadistades nn DNR-i spetsiifilise. Seda tüüpi DNR on palju ulatuslikum, mis näitab konkreetseid soove teatud tingimuste jaoks. Näiteks võib patsient taotleda DNR-i, kui ta satub koomasse, kuid mitte siis, kui ta kogeb ärkvel olles südamerabandust. Olles edasijõudnute direktiivis konkreetne, võib patsient olla kindel, et tema soove järgitakse ka suure meditsiinikatastroofi korral.
Kui patsient ei saa teha arstlikke otsuseid ja pole ette nähtud täpsemat käskkirja, peab vastutuse võtma keegi teine, näiteks lähisugulane või mingil moel, kellesse vanem on volikirja pannud. Sellele positsioonile seatud inimesed peaksid hoolikalt mõtlema patsiendi soovidele, eriti kui tal on hulgiorganpuudulikkus või ajusurm. Võib olla kasulik meeles pidada, et ajusurnud patsiendid saavad potentsiaalselt oma elundeid annetada, päästes seeläbi elusid isegi siis, kui nad ei saa enam elust rõõmu tunda.