Tardiivdüskineesia on neuroloogiline sündroom, mida sageli tuvastavad sellised sümptomid nagu tahtmatud ja korduvad kehaliigutused. Neuroleptikumide ja teiste ravimite pikaajaline kasutamine põhjustab liikumishäireid. Psühhiaatrid ja neuroloogid diagnoosivad tavaliselt tardiivset düskineesiat ja ravi erineb olenevalt inimesest.
Tahtmatut liikumishäiret nimetatakse ka ravimitest põhjustatud düskineesiaks ja kroonilise düskineesiaks, kui haigusseisund halveneb. Terviseekspertide sõnul tähendab tardiivne “hilinenud” ja düskineesia “ebanormaalset liikumist”. Tardiivne düskineesia areneb kuude või aastate jooksul. Mõned tardiivse düskineesia tekke riskitegurid on alkoholi ja narkootikumide kuritarvitamine, vanadus ja vaimne puue või haigus.
Tardiivse düskineesia sümptomid ilmnevad sageli näolihastes, kuid need mõjutavad ka kehatüve, jalgu ja käsi. Sagedasemad sümptomid on huulte, lõualuu ja keele korduvad tahtmatud liigutused. Selle tahtmatu liikumise häirega patsiendid võivad sageli grimassi teha, keele välja sirutada, kiiresti silmi pilgutada või huuli närida või kortsutada. Liikumishäirega on seotud ka puusade või kehatüve kõikumine, samuti jalgade ja käte tahtmatud liigutused. Näited hõlmavad paigal marssimist, pahkluude pööramist või sõrmede liigutamist, nagu mängiks klaverit või kitarri.
Neuroleptikumide, antipsühhootikumide ja sarnaste ravimite pikaajaline kasutamine põhjustab mitmeid kõrvaltoimeid, sealhulgas tardiivdüskineesiat. Neuroleptikumid ravivad tavaliselt psühhootilisi, neuroloogilisi ja seedetrakti häireid. Antipsühhootikumide retseptid, millega ravitakse skisofreeniahaigeid, põhjustavad ka liikumishäire kõrvalmõju. Meditsiinieksperdid märgivad ka, et mõned antidepressantide retseptid võivad põhjustada tardiivse düskineesia arengut.
Selle seisundi teaduslikud mehhanismid ei ole kinnitatud. Uuringute kohaselt arvatakse, et antipsühhootikumid ja sarnased ravimid suurendavad D2-retseptoreid ehk valke aju selles osas, mis kontrollib lihaste koordinatsiooni. Nende retseptorite ületootmine põhjustab lõpuks kehas tahtmatuid liigutusi või kokkutõmbeid.
Arst, täpsemalt neuroloog või psühhiaater, diagnoosib liikumishäiret retseptiravimite ajaloo põhjal. Arst hindab ka sümptomeid, et kinnitada tardiivset düskineesiat või muud probleemi. Sellised seisundid nagu neurodegeneratiivne ajuhaigus jagavad sarnaseid ravimist põhjustatud düskineesia sümptomeid.
Liikumishäire ravi sõltub individuaalsetest meditsiinilistest vajadustest. Neuroloog või psühhiaater võib sümptomite vähendamiseks ravimi annust vähendada või selle kasutamise katkestada. Uue ravimi asendamine võib samuti vähendada kroonilise düskineesia sümptomeid. Kui patsient ei saa lõpetada tahtmatut liikumist põhjustava ravimi võtmist, võib arst sümptomite vähendamiseks selle ravimi lisandina välja kirjutada rahusti, beetablokaatori või narkootikumi.