Psühholoogiline distress on lai mõiste, mis kirjeldab eluoludest või vaimuhaigusest tulenevat ägedat vaimset stressi. Distressi taset mõõdetakse sümptomite tõsiduse ja nende mõju põhjal inimese igapäevaelule. Mõned uuringud näitavad, et psühholoogiline stress võib mõjutada haigusest taastumist ja suremust.
Paljud elus toimuvad sündmused võivad põhjustada psühholoogilist stressi, mida eksperdid peavad vaimse tervise ja õnne normaalsest tasemest kõrvalekaldumiseks. Armastatud inimese surm, lahutus, sõjas osalemine ja töö kaotamine on üks suuremaid elusündmusi, mis võivad põhjustada suurt stressi. Distressi all kannataval inimesel võib olla diagnoositud psüühikahäire või mitte, kuigi on oluline märkida, et haiguste sümptomid, nagu depressioon või obsessiiv-kompulsiivne häire, võivad mõnikord eskaleeruda ägeda tasemeni, ilma et elutingimused muutuksid.
Psühholoogilise stressi sümptomiteks võivad olla käitumisprobleemid, suurenenud ainete kuritarvitamine, unehäired, kehv töötulemus, väärtusetuse tunne, krooniline kurbus ja võimetus suhelda teiste inimestega. Psühholoogilist stressi mõõdetakse sümptomite raskuse ja pikkuse põhjal. Hinnangud põhinevad sageli patsiendi enesearuandlusel. Näiteks võidakse patsientidelt küsida, kas nad on kogenud väärtusetuse tunnet, kas need tunded olid põgusad või kestsid mõnda aega ja kas tunded olid juhitavad või väljakannatamatud.
Tavalise igapäevaelu häirimise tase on vaimse stressi taseme hindamisel peamine kaalutlus. Distressi diagnoosimisel ja mõõtmisel võetakse arvesse inimese võimet töötada produktiivselt, toituda tervislikult, magada rahulikult, nautida tavapärast tegevust ja suhelda. Loomulikult peetakse igasuguseid enesetapumõtteid või mõtteid teiste kahjustamisest alati psühholoogilise stressi selgeks tunnuseks.
Mõned uuringud näitavad, et psühholoogiline stress võib mõjutada haigustest taastumist, suremust ja haiguste esinemissagedust. Ühes uuringus leiti, et stressi all kannatavad patsiendid võtsid vähem tõenäoliselt ravimeid ja järgisid arstide soovitatud taastumisprotokolli. Nendel patsientidel esines ka suurem valu ja suremus.
Teises uuringus leiti seos psühholoogilise stressi ja insuldi esinemissageduse vahel. Tegelikult oli psühholoogilisel stressil suurem mõju isegi siis, kui võeti arvesse muid riskitegureid, nagu vererõhk, suitsetamine ja perekonna ajalugu või südamehaiguste isiklik ajalugu. Samas uuringus ei leitud aga seost depressiooni ja insultide esinemise vahel.