Üks põnevamaid asju lapsesaamise juures on näha pisikese pildi esimest korda ultraheliaparaadi ekraanil. Nende hindamatute esimeste pilkude saamiseks peab aga peagi sündiv ema taluma ultraheligeeli libisevat tunnet, mis on üle kõhu pigistatud, enne kui sonograaf saab alustada. Geel on tegelikult ultraheliprotsessi ülioluline osa ja ilma kraamita oleks võimatu saada väiksest tykist selgeid pilte, mida lähedastele näidata.
Otse nahale kandmisel toimib õhuke ultraheligeeli kiht sideainena või omamoodi sillana, mis võimaldab ultraheli energialainetel vabalt liikuda naha ja anduri helipea vahel. Andur on käeshoitav võlukepp, mis näeb välja nagu väike mikrofon. Kui andurit mööda nahka hõõruda, hakkab ultrahelimonitorile kerkima pilt keha sisemusest. Geel toimib nii määrdeaine kui ka energiajuhina.
Ultraheli geel ehk sideaine mängib füüsika põhiprintsiipi: helilained kalduvad väga hästi kandma läbi mingisuguse vesise keskkonna. Geel toimib kõige paremini koos täispõiega. Täis põis toimib ka vesise keskkonnana, mis annab akustiliselt selge pildi tagasi, et sonograaf saaks seda eksami ajal videoekraanil uurida.
Ultraheli geele on erinevat tüüpi ja seda toodavad paljud meditsiinivarustusettevõtted üle maailma. On soolavabu sorte, vees lahustuvaid kaubamärke ja hüpoallergeenseid sorte. Mõnedel uuematel sortidel on isegi pinguldavad ja elustavad omadused, mis väidetavalt hoiavad naha värske ja elavana. Samuti kasutavad sonograafid uuringute ajal sageli geelisoojendajaid, et vähendada patsientide ebamugavust ja luua meeldivam ultrahelikogemus.