Koduõendus on õendusabi, mida osutatakse koduses keskkonnas, mitte meditsiiniasutuses. Koduhooldust vajavad inimesed paljudel juhtudel, alates ajutiselt töövõimetutest inimestest kuni inimesteni, kes vajavad pikaajalist koduhooldust. Tööhõive selles valdkonnas on üsna mitmekesine, mõned õed töötavad koduõendusagentuuride kaudu, teised aga on vabakutselised, kes palkavad end vastavalt vajadusele.
Koduõenduse tase kohandatakse vastavalt patsiendi vajadustele. Mõned õed lihtsalt külastavad kodu üks või mitu korda päevas, et täita õendustoiminguid, mida teised hooldajad teha ei saa, või et kontrollida patsiendi heaolu, kui teisi hooldajaid ei kasutata. Muudel juhtudel on koduõendus sisseelatud asend, sest patsient vajab pidevat jälgimist ja hooldust.
Mõned inimesed valivad koduõenduse, kuna on tugevalt vastu haiglas või sarnases raviasutuses viibimisele. Kui arst tunneb, et patsiendil läheks kodus sama hästi või paremini, lubab ta patsiendi koju. Muudel juhtudel võivad arstid soovitada aktiivselt koduhooldust või pereliikmed võivad avaldada soovi patsiendi eest kodus hoolitseda. Kuni patsient on stabiilne ja tüsistuste või äkiliste meditsiiniliste hädaolukordade riskiga väike, võib kodune õendus olla suurepärane hooldusvõimalus.
Koduõed manustavad ravimeid, abistavad füsioteraapias ning kontrollivad operatsioonikohti, täiendavaid toitmissonde ja meditsiiniseadmeid, et kõik toimiks tõrgeteta. Nad aitavad sageli patsiendi põhihoolduses, nagu vannitamine, abi vannitoas käimisel ja nii edasi. Koduõed võivad oma patsiente eskortida ka väljasõitudel majast väljas, tagades, et patsiendil on äkilise meditsiinilise vajaduse korral keegi kättesaadav.
Hooldajate võrgustikuga inimese jaoks tagab koduõendus kriitiliste meditsiiniliste protseduuride nõuetekohase läbiviimise. Mõned inimesed eelistavad kasutada külastavat õde ka nende ülesannete täitmiseks, mis on nende arvates alandavad või ebamugavad, näiteks abistamine vannituppa minemisel. Koduõed jälgivad ka patsiendi heaolu, kasutades oma meditsiinilist koolitust, et tuvastada juhtumeid, kus haiglaravi või intensiivsem õendus võib patsienti paremini teenindada.