MRSA abstsess on teatud tüüpi nahainfektsioon, mis on osutunud resistentseks enamiku antibiootikumravi tüüpide suhtes. MRSA on metitsilliiniresistentse staphylococcus aureuse lühendatud vorm. Staphylococcus aureus on teatud tüüpi bakterid, mis tavaliselt elavad nahal. MRSA-nakkuste korral ei allu see bakter ravile, mis hõlmab paljusid sagedamini kasutatavaid antibiootikume. Ilma õigeaegse ja nõuetekohase ravita võivad seda tüüpi nahainfektsioonid avaldada laastavaid tagajärgi, põhjustades ulatuslikke koekahjustusi ja kõige raskematel juhtudel isegi surma.
On tüüpiline, et MRSA abstsess algab lihtsa lõike või kriimustusega. Kui antibiootikumiresistentne bakter on nahal, liigub see lahtisesse haava. See põhjustab infektsiooni, mida nimetatakse abstsessiks. Kui nakkust ei ravita korralikult, hakkab see levima naha alla ja sügavamatesse kudedesse, näiteks lihastesse. See infektsioon võib levida ka patsiendi vereringesse ja seejärel liikuda erinevatesse teistesse kehaosadesse.
Kui nahal olev sisselõige või kriimustus hakkab tunduma nakatunud, peab patsient viivitamatult pöörduma arsti poole. MRSA abstsessist tingitud nakkuse tunnusteks on vigastuse ümber kasvav punetuse ring, mille koha pealt ulatuvad mõnikord välja punased triibud. Mõnel juhul hakkab vigastust ümbritsev kude paisuma ja võib puudutamisel tunduda soe või isegi kuum.
MRSA abstsessi ravi esimene samm hõlmab abstsessi kirurgilist drenaaži. Arst rakendab sageli piirkonnale lokaalanesteetikumi kas paikse salvi või mõne aine, näiteks lidokaiini, süstina. Seejärel tehakse abstsessile väike sisselõige, et arst saaks surnud koe ja mäda nakatunud piirkonnast välja voolata. Tõenäoliselt võetakse kultuur, et kinnitada MRSA bakterite olemasolu. See aitab kindlaks teha, millised antibiootikumid on nakkuse ravimisel tegelikult kasulikud.
Enamikul juhtudel saadetakse MRSA abstsessiga patsient koju koos antibiootikumide ja juhistega, kuidas vigastatud kohta korralikult hooldada. Kui aga kahjustus on olnud ulatuslik või kui infektsioon ei allu antud ravimitele, võib osutuda vajalikuks haiglaravi. Sel juhul antakse patsiendile intravenoosselt antibiootikume ja jälgitakse hoolikalt võimalike tüsistuste nähtude suhtes. Kui infektsioon on levinud teistesse kehaosadesse, võib osutuda vajalikuks invasiivsem operatsioon.