Distaalne rangluu osteolüüs, tuntud ka kui kaalutõstja õlg, on õlavigastus, mis mõjutab akromioklavikulaarset (AC) liigest. Kõige sagedamini seostatakse seda kontaktspordiga, kus rangluule või kraeluule avaldatakse suurt pinget. Täpne põhjus pole aga teada. Sümptomid võivad ilmneda aeglaselt ja hõlmavad vahelduvvoolu liigese tuima valu, vähenenud liikuvust, õla jäikust ja turset ning tugevuse vähenemist. Sümptomid võivad aktiivsuse jätkamisel süveneda.
Osteolüüs viitab mineraalide, näiteks kaltsiumi, kadumisele luus, mis põhjustab luu pehmenemist või lahustumist. Distaalse rangluu osteolüüsi korral hakkab rangluu ots ehk distaalne osa aeglaselt lagunema ja lahustuma. Selle põhjuseks võib olla üks AC-liigese vigastus, väiksemad korduvad vigastused, korduvad pinged vahelduvvoolu liigesele (nt raskuste tõstmisel) või juba olemasolev haigus, mis võib mõjutada luu struktuuri mineraliseerumist (nt reumatoidartriit).
Muutused luustruktuuris toimuvad aja jooksul, kuid tavaliselt saab neid diagnoosida röntgenikiirte ja patsiendi ajaloo abil. Ravi sõltub luukoe kadu suurusest. Enamikul juhtudel võib sümptomaatilise aktiivsuse vältimine või tegevuse muutmine koos põletikuvastaste ravimite ja jääga võimaldada rangluul remineraliseerida. Selle protsessi täielikuks lahendamiseks võib kuluda kuni kaks aastat. Sümptomid taastuvad sageli, kui varasemaid tegevusi jätkatakse.
Operatsioon võib osutuda vajalikuks, kui luu ei remineraliseerita või kui patsient ei suuda või ei soovi oma tegevust piirata. Kõige tavalisem distaalse rangluu osteolüüsi operatsioon on distaalse rangluu resektsioon või artroskoopiline distaalse rangluu resektsioon, mille käigus eemaldatakse kahjustatud luu osa. Operatsioonijärgsed paranemisajad on erinevad, kuid piiratud liikumisulatus võib taastuda ühe kuni kahe nädala jooksul pärast operatsiooni.
Seda seisundit saab mõnel juhul ära hoida. Eksperdid soovitavad lõpetada kõik ägenevad tegevused niipea, kui vahelduvvoolu liigesevalu ilmneb. Kontaktspordiga tegelejatele on soovitatav täiendav polsterdus. Kaalutõstjad saavad vältida vigastusi, kui võtavad kangist kitsama haarde ja väldivad küünarnukkide lukustumist või ülevenitamist.
Esimene registreeritud distaalse rangluu osteolüüsi vigastus oli 1936. aastal. Sel juhul oli õhuhaamri operaatoril valus õlg ja ilmse traumata. Nende vigastuste esinemissagedus kasvas, kuna nii teadlikkus kui ka võistlusspordi populaarsus kasvas.