Luupuse antikehad on antikehad, mis häirivad hüübimisprotsessi, põhjustades potentsiaalselt probleeme veresoonte ja vereringesüsteemiga. Nendele antikehadele viitav termin on mõnevõrra eksitav, kuna luupuse antikehade olemasolu ei tähenda tingimata, et inimesel on luupus. Neid seostatakse teiste immuunvastaste häiretega ja mõnel juhul võib neid leida ka tervetel inimestel. Teine kasutatav termin on “antifosfolipiidsed antikehad”, mis on nende ühendite täpsem kirjeldus, mis viitab nende käitumisele kehas.
Need antikehad interakteeruvad verega, põhjustades ebanormaalse hüübimise. Paradoksaalselt võivad nad väljaspool keha toimida antikoagulantidena ja seetõttu nimetatakse neid mõnikord luupuse antikoagulantidena. Inimestel, kellel on palju luupuse antikehi, võivad tekkida verehaigused, sealhulgas tromboos, kõvastunud või ahenenud veresooned ja muud probleemid. Need häired on põhjustatud reaktsioonidest patsiendi vere ja antikeha vahel.
Luupuse antikehade tekke põhjust ei mõisteta hästi. Nende moodustumine hõlmab immuunsüsteemi talitlushäireid, mille korral immuunsüsteem märgib kehas olevad normaalsed ained ekslikult kahjulikeks, käskides immuunrakkudel neid aineid rünnata. Luupuse antikehade kontsentratsioon organismis võib patsiendil aja jooksul muutuda ega pruugi alati peegeldada patsiendi haiguse tõsidust, kui patsiendil on autoimmuunhaigus. Kõige sagedamini tuvastatakse antikehad rutiinse vereanalüüsi käigus või juhul, kui patsienti uuritakse spetsiaalselt hüübimishäirete suhtes.
Luupuse antikehade esinemise juhtumite raviks on mitu võimalust. Antikehadest ei ole võimalik vabaneda, kuid patsiendid saavad vabatahtlikult tegeleda riskiteguritega, nagu suitsetamine ja toitumine, et vähendada hüübimishäirete tekke riski. Patsientide puhul, kes on muidu terved, võivad need väikesed elustiili korrigeerimised olla soovitatavad ravimeetodid ja patsienti jälgitakse tüsistuste nähtude suhtes.
Patsientidel, kellel on probleeme hüübimisprobleemidega, võib lisaks elustiili muutmisele olla vajalik teha ka muid kohandusi. Ravimeid saab kasutada verehüüvete lõhustamiseks ja patsiendi vere hüübimise vältimiseks tulevikus. Antikoagulantidega kaasnevad riskid, sealhulgas sellised mured nagu sisemine verejooks, kuid riske võib pidada vastuvõetavaks, kui võrrelda seda sellega, mis juhtub patsiendiga ilma ravita. Annuseid saab perioodiliselt kohandada, kui patsient reageerib ravimile.