Mis on mikrokimäärsus?

Mikrokimäärsus on nähtus, mille puhul organismi kehas on väike hulk teise organismi rakke. Erinevalt tetragameetilisest kimäärsusest omandatakse mikrokimäärsus. Teisest küljest ilmneb tetragameetilises kimäärsuses kaasasündinud tunnus, kui kaks mitteidentset sügooti või blastotsüsti sulanduvad enne implanteerimist ja arenevad üheks organismiks, mis koosneb kahest rakupopulatsioonist, millest igaühel on oma erinevad geenid. Mikrokimäärsust esineb paljudel liikidel, sealhulgas inimestel.

Mikrokimäärsus tekib inimestel tavaliselt raseduse ajal. Loote immuunsüsteemi rakud võivad siseneda emale läbi platsenta, kus nad võivad ellu jääda ja jätkata mitoosi kaudu paljunemist. Mõnel juhul jäävad nende looterakkude järeltulijad emale aastakümneid hiljem. Sama vastupidine protsess võib põhjustada ema immuunrakkude populatsioonid, mis elavad lootes, kuigi see on vähem levinud. See võib tuleneda ka elundite siirdamisest ja vereülekandest.

Mõned uuringud näitavad, et mikrokimäärsus võib põhjustada mõningaid autoimmuunhäireid, näiteks luupust. Ema immuunrakkude olemasolu on süüdistatud mõnedes laste autoimmuunhaigustes, nagu juveniilne dermatomüosiit. Mõningaid süsteemse skleroosi ehk nahka, liigeseid ja mõningaid siseorganeid kahjustava haiguse juhtumeid võivad põhjustada emas elavad loote immuunrakud ning mõned uuringud on seostanud loote immuunrakkude esinemist rinnavähiga. Naistel esineb autoimmuunhäireid sagedamini kui meestel ning selle võimalikuks põhjuseks on pakutud looterakkude mõju.

Selle valdkonna uuringute tagajärjed on siiski ebaselged. Loote või ema immuunrakkude sage esinemine nendest haigustest mõjutatud kudedes võib viidata sellele, et need põhjustavad haigust või soodustavad selle teket, kuid see võib tähendada ka võõrrakkude olemasolu, kuna need aitavad haigusega võidelda või kahjustusi leevendada. Seega on püstitatud ka hüpotees, et teatud mikrokimäärsus võib tegelikult olla kasulik.

Mõnel loomal, näiteks veistel, on tavaline, et platsentad ühinevad emakas ja jagavad vereringet. Selle tulemusena võivad rakud kergesti emakakaksikute vahelt liikuda, mille tulemuseks on mikrokimäärsus. Sel viisil ühendatud mees- ja naisloote puhul põhjustab arenguaegne suguhormoonide vahetus emaslooma osaliselt mehelikuks muutumise. See takistab reproduktiivorganite normaalset arengut ja tulemuseks on nn vabamartiin, steriilne emane, kellel võivad olla osaliselt mehelikud omadused. Mikrokimäärsuse olemasolu kasutatakse kinnitamaks, et emane on vabamartiin, kuna tema veri sisaldab rakke mehe geneetilise materjaliga, mis pärines tema kaksikust.